Sotsiaalteaduse essee

Kas sotsiaalteadlane võib olla erakonna liige?

„Inimene on olemuselt poliitiline loom“ (Aristoteles)

Poliitika seostub tänapäeval eelkõige lipsustatud meestega, kes lippudega ehitud laudade taga võtavad vastu otsuseid, mis mõjutavad erinevaid kogukondi – kas siis riike, riikide regioone või kogunisti tervet maailma. Raske on ette kujutada aega, mil „poliitika“ – ehk siis inimgruppide sihipärane tegevus mingi otsuse vastuvõtmiseks – tegeles küsimustega, milliste odaotstega mammutit küttida või millised marjad on söömiseks kõlbulikud. Hoolimata oma primitiivsusest, nõudis ka kiviaja poliitika aateid ning argumentatsiooni, samuti neutraalsust – et saavutada parimat tulemust kogukonnas, on vaja arvestada avalikkuse huvidega. Arutledes sotsiaalteadlase erakondliku kuuluvuse võimalikkust, tuleb eelkõige silmas pidada fakti – inimese loomuses on soov maailma parandada, midagi muuta, võtta vastu otsuseid, mis midagi mõjutavad. Kas kõigil inimestel on moraalsed eeldused ühiskonna huvide kaitsmiseks, on juba teine küsimus.

„Teadlasele on sotsiaalne reaalsus uuritav objekt[i],“ millest lähtub, et tema uurimisvaldkond on eelkõige ühiskonna protsesside põhjendamine ja prognoosimine; teaduslik eetika nõuab, et uuritava suhtes ollakse neutraalne. Erakondlik kuuluvus eeldab isiklikke poliitilisi vaateid, teisisõnu, teatavat ideaalselt maailmapilti, mida üritatakse poliitilisel teel ka saavutada. Kuna poliitika on majanduse kõrval üks suurimaid sotsiaalse reaalsuse mõjutegureid, ei saa loota, et sotsiaalset sfääri uuriv teadlane suudab oma töös jääda üdini neutraalseks. Sellegipoolest ei tohi jääta möönmata tõika, et „sotsiaalteadlane“ on väga laialivalguv termin, mis hõlmab ääretult erinevaid tegevusvaldkondi. Huvide konflikt on kerge tekkima erakondliku kuuluvusega politoloogil; psühholoogiadoktori teadustööd ei tohiks tema erakondlik kuuluvus üldjuhul häirida. Vaatamata sellele tuleks meeles pidada, et teaduse eesmärk on meie ümbritsevat võimalikult hästi kirjeldada, mis juba olemuslikult nõuab ülimat neutraalsust. Erakondliku kuuluvusega (ehk siis poliitiliste huvidega) sotsiaalteadlane on võrreldav religioosse loodusteadlasega – huvide konflikt on lihtne tekkima.

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas“ (A. Schopenhauer)

Loomulikult ei eelda ma, et sotsiaalteadlane on „puhas leht“, kellel puuduvad igasugused poliitilised, ideoloogilised või muud eelistused. Siin tuleks vahet teha professionaalsel ja isiklikul elul. Meid ümbritsev maailm on tegelikult kollektiivne teadvus, mille pärime eelnevatelt põlvkondadelt. Ühiskonda kui sellist pole reaalselt olemas, ta on pelgalt abstraktsioon. See abstraktsioon, ühiskond, on omakorda sotsiaalteadlaste uurimisobjekt, millest luuakse lihtsustatud konstrukt. Mudeli ja reaalsuse koherentsus pole kunagi sajaprotsendiline; platonlikult väljendudes on iga inimese maailmapilt pelgalt ideede varjude varjud. Ideed ei saa olla paradigmaatilised – see eeldaks mingit teatud tähenduste ja tõekspidamiste süsteemi, mis kaotaks ära idee kui algkuju universaalsuse. Sotsiaalteadlaste ülesanne on seega tuletada ühiskonnaprotsesside (varjud) alged ja põhjused (ideed) – ka nende jaoks on reaalsus kõigest varjud koopa seinal; tähtis on, et nad suudaksid üles leida varjude algkuju. Kui sotsiaalteadlane suudab oma töös jääda neutraalseks, tekitamata huvide konflikti, pole tema erakondlik kuuluvus probleem. On selge, et kõigil meist on õigus isiklikule arvamusele, mida ei pea alati toetama kinnitatud faktid. Sellegipoolest ei tohiks ühiskonna universaalset konstrukti loovad inimesed pookida isiklikke vaateid põhjendamata kujul oma töödesse. See loob lihtsalt veel ühe varju ühiskonna koopaseinal ning pole kuigi tõhus. Teisest küljest tuleb igale erakonnale kasuks mingi teatud sotsiaalse valdkonna ekspert, kes suudab aated vaadetest lahus hoida ning seeläbi parandab erakonna tööd, kaitstes avalikke huve.

Kõikide inimeste maailmapilt on juba loomupäraselt erinev, lähtudes indiviidi isiklikust kogemusest. Poliitilised eelistused ei ole sotsiaalteadlase puhul kindlasti mitte taunitavad, ent erakondlik kuuluvus võib tekitada ränga huvide konflikti, mis peaaegu kindlasti mõjutab teadustööd ning sellest tulenevalt parajasti ühiskonnas kehtivat sotsiaalse reaalsuse paradigmat.

„Inimene on loom, kes märkab, et ta tapab“ (E. Canetti)

Peale huvide konflikti teadustöö ning isiklike vaadete vahel on poliitikas kerge langeda korruptsiooni lõksu. Erakondlik kuuluvus lihtliikme tasandil on väga erinev erakondlikust kuuluvusest kõrgematel võimutasanditel. Kõrgem positsioon tähendab rohkemat võimu; rohkem võimu tähendab võimalust ühiskonnas midagi muuta. Millegi muutmine ühiskonnas ei võimalda seda muutust neutraalselt jälgida. Kõige lähedasem suhe uurija ja uuritava vahel on osalusvaatluse kontekstis, ent sealgi ei mõjuta uurija tahtlikult uuritavaid protsesse.

Inimene on teadlik oma tegevusest ning mõistab ka selle kaugeleulatuvust – samuti on ta äärmiselt teadlik oma tegevuse mõjust teistele. Põhimõtteliselt võib väita, et igasugune interpersonaalne suhtlus on teatud tasandi manipulatsioon – igasugusel suhtlusel on mingi tagamõte, soovitud tulemus. Poliitikas edastatakse sõnumeid eliidi poolt massidele – teisisõnu on poliitikud alati eelisseisus. Sotsiaalteadlane, kellel on nii erakondlik kuuluvus kui ka kõrge positsioon vastavas parteis, omab sõnaõigust, mis muudab sotsiaalselt reaalsust. Samuti võib ta kuritarvitada oma professionaalseid teadmisi, manipuleerides teatud olukordi oma tahtele vastavalt. Seega, erakondlik kuuluvus ei pruugi tekitada mitte ainult huvide konflikti, vaid ka soovi oma positsiooni kuritarvitada ning muuta teadlane pelgalt erakonna (või enese) tööriistaks, saavutamaks avalikke huve mitte teenivaid eesmärke.

Sotsiaalteadlane uurib kõike, mis meie ümber, andes oma panuse sotsiaalse reaalsuse paradigmasse. Igasugune kuuluvus, mis eeldab subjektiivsust teatud sfääri suhtes, võib mõjuda kahjulikult nii tema enese kui ka avalikkuse huvidele, mistõttu arvan ma, et sotsiaalteadlaste erakondlik kuuluvus on pigem taunitav kui soovitav.

---

[i]M. Lauristin. Sotsiaalteaduste mõiste, uurimine ja missioon. Loeng ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 2.09.2008. Loenguslaidid (fail Slaidid_M_Lauristin.pdf), Slaid 2

Kolumn - kevad 2009

Sellest, kuidas Muki mu kolumni ära sõi
18. veebruar 2009. a.


Priit Pulleritsu loengus tähendab üheminutiline hilinemine sama, mis pooletunnine. Meedia regulatsioonis (ehk siis ajakirjanike juura, põhimõtteliselt) on vaja teada nii seadusi, koodekseid kui kaasusi. Põhjalikult. Nii zoosemiootikas kui suhtekorralduses on kohustusliku kirjanduse nimekiri pikk (ja need raamatud ei ole just meelelahutuseks mõeldud), Eesti meediasüsteemis on kõige väiksem kodutöö "paarkümmend lehekülge" pikk. Mulle hakkab tunduma, et kohustusliku 15 asemel 40 ainepunkti võtmine polnud see kõige parem idee. Meenub keskkooliaeg, kus paljud õpetajatele vastu plõksisid, väites, et "see pole mul ju ainuke aine" või et "aga eile pidin matemaatika kontrolltööks õppima".
Kedagi ei huvita.

Ülikoolis eriti mitte, sest iga õppejõu jaoks ongi tema aine ainuke; igaüks valib endale koormuse ja ained ise, igaüks peab õppeinfosüsteemist üles otsima kodused tööd ja tähtajad ja tingimused ja toimumiskohad ja ajad ja jumalteabmille. Töid ei esitata mitte "pange tunni lõpus laua peale"-vormis, mis tegelikult tähendab seda, et vähemalt kolmandik õpilasi vorbivad midagi põlve otsas tunni ajal valmis, vaid tähtaja vormis. Näiteks homme, 14:00. Ja 14:01 on postkast lukus, kedagi ei huvita Muri, kes su kausta ära räsis, maksmata internetiarve või südantlõhestav lugu tädi Maalist, keda sa üle tee aitasid, ja kuna ta kõnnib tõesti aeglaselt, siis hilinesid.
Mitte kedagi
Ei huvita.

Sotsioloogia alustes rääkisime täna haridusest ning ka hariduslikust ebavõrdusest. Otse loomulikult säras tahvlil kurikuulus eksamitulemuste pingerida (ning mainiti ära muidugi ka TIKi eelmise aasta auväärne esikoht), Strenze kõneles silmade välkudes eliitkoolidest ja proletariaadist ja juurdles erinevate tegurite üle, mis muudavad TOP5 koolid teistest paremaks.
Rääkida, et TIK-is tõesti antakse paremat haridust ja et sealt tõesti saab rohkem, kui Jõhvi kutsekoolist (mis oli see aasta pingereas viimane), tundub juba olevat excercise in futility. Seda teavad kõik. Küsimus polegi antavas hariduses, vanemate töökohtades või ujula maksumuses. Küsimus on harituses, ja seda annavad "need koolid" küllaga rohkem, kui madalamate tulemustega.

Haritus ei tähenda keeruka keemiavalemi peast teadmist; haritus ei tähenda tunnistust, et oled end läbi närinud James Joyce'ist (The Dubliners oleks vast selline standard, ent mõned staažikamad uhkedavad Ulysses'igagi); haritus ei tähenda võõrsõnastiku päheõppimist või kõikide maailma pealinnade tundmist. Haritus kumab inimesest läbi, seda on näha igas tema liigutuses ja kuulda igas tema sõnas. Seda on näha loengus, väga kergesti saab eristada tudengeid, kes kuulavad ja räägivad kaasa, ja neid, kes ei hooma absoluutselt ära, et poolteist tundi on võimalik NB! Isevalitud erialast tarkust kuulata, veel vähem seda mõista. Kui meedias ja kommunikatsioonis terve kursusetöö meediakanali analüüsi esitlus oli, oli selge, et mul on sügav TIKI-i põhi taga - PowerPointi esitlused on kõigil tikritel special skill, nad valmivad käigu pealt, perfektsetena ning ükskõik, kui palju slaidil olevast tekstist meile mõistetav on, rääkida võime sellest kasvõi kolm tundi. Hingest.

Loomulikult on "eliitkoolide" juures, ka meie kollases majas, paljutki, mida saaks parandada, paremini teha, muuta. Ent sealt saadav kaalub kahekordselt üles absoluutselt kõik, mille kallal vingutakse. Ja olgem nüüd ausad - et õpilastel oleks nii vabad käed kriitika esitamisel (mis sageli polegi nii konstruktiivne), ei näe teps mitte igas koolis. Meid harjutati juba väga varasest enda eest rääkima, enda eest seisma, pingutama, millegi poole püüdlema, midagi saavutama. Jah, tõsi, paljud just seda kritiseerivadki, tuues paralleele vanglate ja hullumajade ja pagan teab millega; ma ei saa nende seisukohast aru - on koole, mis seda ei taotle. On väga palju koole, mis ei pane oma õpilaste peale suuri lootusi. Kes ei soovi pingutada, võib minna kuhugi mujale ning olla seal õnnelik. TIK ei ole kohustuslik (nagu me teame, Gümnaasium On Vabatahtlik). Ning mis peamine - ükskõik, kui palju te praegu ei vinguks suure koormuse ja kurja õpetaja ja külmade koridoride ja "süsteemi puudulikkuse" üle (mis sellel süsteemil siis ikka nii väga viga on, seda pole keegi suutnud välja mõelda), viis aastat hiljem olete te rohkem kui õnnelikud, et justnimelt TIKI vilistlased olete, viisteist aastat hiljem olete rohkem kui õnnelikud, et teie lapsed TIK-is käivad.

Nii et, järgmine kord, kui üritate välja mõelda viiskümmend erinevat vabandust tegematajätmiste õigustamiseks, ärge. Tunnistage puudujääki, mõistke, et midagi jäi tegemata, tehke see uuesti. Meil kõigil juhtub, aga ei maksa kumbagi osapoolt alandada mõttetute fraasidega. Tundke rõõmu, et teile on antud võimalus olla üle keskmise, pingutada rohkem, ent seetõttu ka eksida rängemini. Tuletage meelde vanameister Al Pope'i sõnu eksimise kohta ja ärge eeldage, et teie kala rännak kraanikaussi on piisav põhjus essee mittekirjutamiseks.
Only the mediocre are always at their best, esiteks, ja teiseks,
Kedagi ei huvita.

Kolumn - sügis 2008

Kolumn College Enquirer'is, sügis 2008

Heade mõtete linn

Tartu linna kaart minu vannitoa uksel kujutab Ülikooli Peahoonet Eesti lipu lehvides, samas kui Raekoda on selline pisike ja täiesti lipuvaba... Tartu on Ülikoolilinn ning, tsiteerides Marju Lauristini, „Eesti akadeemiline pealinn“. Kõige tähtsam institutsioon on Ülikool, kõige tähtsam võimuorgan Tudeng.

Avaaktusel väitis linnpea Kruuse, et „Pirogovi plats on vabaduse sümbol“, kutsudes auditooriumis esile naerupahvakuid ja punastavaid nägusid. Ehk polnudki see aga nii naljakas väide? Soojal septembripärastlõunal istub Tartu kesklinnas terve tulevane akadeemiline eliit, tarbides vedelat teravilja ning arutledes pikalt „interdistsiplinaarse paradigma“ või „generatsioonidevahelise infoteabevälja üle“. Viibides pidevalt akadeemilises õhkkonnas, jääb paratamatult midagi külge.

Tartu täitub septembri lõpus kostümeeritud rebasehakatistega ning kogu linn elab kaasa. Igal teaduskonnal on omad traditsioonid – Lote (loodus-tehnoloogia) Must Reps; ajakirjanike ja suhtekorraldajate jalutuskäik Lauristini ja Vihalemma akna alla, et laulda seal Singer Vingeri „Massikommunikatsiooni“...Kindel on see, et kõik teed viivad Zavoodi, kus õhtuti võib asju arutada oma õppejõududegagi.

Mingi hetk peab aga koju ka jõudma, patriootlik tudeng elab ühikas. Päris ühikas. Ma pesitsen pool ajast Pepleris, mis on euroremonditud ühikas Vanemuise taga. Ülejäänud pool ajast olen ma Narva mnt 89, mida loetakse üheks Tartu sümboleist. Narva 89 on olelusvõitluse kõrgem pilotaaž – 200 inimese peale kaks pliiti, mille eest peab tippaegadel võitlema; võidujooks „kes laseb kõige rohkem WC-paberit tuuri“ pärast koristaja käiku (prill-laud peab loomulikult isiklikult olemas olema); viis korrust allpool asuv üks duširuum kogu maja peale. Narva 89 on parim ühikas Tartus, seal pole mitte asjad, vaid inimesed ning naela seina löömine pole keelatud. Meenub Tuule-Martin teiselt korruselt, kes lõhkus lihtsalt seina maha ning ehitas lae alla lavatsi. Juhtub.

Tartus on hea. Loengutevahelise akadeemilise pooltunni ajal jookseb mööda Vanemuist üles hulk tudengeid Lote ringi (loe: Vanemuise ringauditooriumisse), kus 500 inimest kuulavad koos TÜ Vello Kuldnat (õppejõud, kes loeb sotsioloogia ajalugu ning pistab siia-sinna malbet satiiri, mis siiski ei ületa legendaarset „demokraatia – see on vaid sõnakõlks!“- absoluuti).

Ja kui pelmeenidest/kiirnuudlitest/riisist saab kõrini, võtad sõbrad kokku, võitled oma pliidiraua eest ja kõrvetad kokku ühe korraliku õhtusöögi. Viimase taldrikutäie saab politoloog kolm tuba eemalt, kes tegi komandandi ees suitsukatet, kui sa kell kolm öösel külmkappi trepist üles tassida üritasid.

Teate küll, heade mõtete linn.

Jumalate jäljed

Jumalate jäljed ehk Mida me teame antiiktsivilisatsioonidest?

Inimloomusele on omane küsida: „Kust ma tulin? Kuhu ma lähen?“. Teadus suudab millimeetri täpsusega öelda, kui suur oli Universum viis sekundit peale Suurt Pauku, või kui suur ta saab olema miljoni aasta pärast, ent iidsed kultuurid ning nende tekkimislood pakuvad siiani rohkelt kõneainet. Üldtunnustatud ajalookäsituse kohaselt on maailma kõige vanem linn Jeeriko[i] Palestiinas, kust on arheoloogilisi tõendeid linnasustuse kohta leitud juba 11 000 aasta tagusest ajast. Mis aga toimus enne seda? Kui Jeeriko oli suutnud areneda piisavalt kaugele, et olla linn – mis toimus mujal maailmas? Minu essee keskendub kolmele aspektile – esiteks, väheste tõenditega on loodud väär pilt vanadest tsivilisatsioonidest ning nende jälgedest; teiseks, iidsed kultuurid ei olnud primitiivsed ning nende teadmised ja tehnoloogia olid väga kõrgel tasemel; kolmandaks, tõendeid ja fakte ajaloo kohta leiab igalt poolt meie ümbert, folkloorist ja inimestelt, millele peaksime suuremat tähelepanu pöörama.

Kõige populaarsem antiikkultuur on kahtlemata Egiptus – samuti ka kõige rohkem väärarvamusi tootnud. Egüptoloogid möönavad juba aastakümneid tõika, et püramiidid polnud pelgalt hauakambrid, vaid kandsid endas ka märksa suuremat funktsiooni. Üldteadmisesse jõuavad need mööndused aga palju hiljem – sama lugu on ka Sfinksiga. Lõvi keha ja inimese peaga hiigelskulptuur on alati olnud Giza kolme püramiidi truu kaaslane nii postkaartidel kui vandenõuteooriates. Vähesed teavad, et tegelikult ehitati Sfinks tuhandeid aastaid enne püramiide – täpsemalt, 10 500 e.Kr ringis, mida tõestavad erosiooni jäljed Sfinksi pinnal, mis said tekkida vaid siis, kui Giza platoo oli märksa kõrgema niiskustasemega oaas[ii]. Huvitaval kombel on sama aeg Egiptuse kultuuris ka kõige algus – nimelt uskusid iidsed egiptlased, et justnimelt 10 500 e.Kr sai alguse nende tsivilisatsioon. Sellised väited põhjustavad tavaliselt palju skepsist, kuna tuletavad liialt meelde lapsepõlve muinasjutte kadunud Atlantisest, merineitsidest ning härjapõlvlastest vikerkaare lõpus. Samas pole mitte ainult Sfinksi erosioon unustatud fakt – palju elulisemaid näiteid saab tuua tööstusest. Tänapäeval kaevandatakse smaragde Kolumbias ning Aafrikas, samuti Venemaal ja Indias. Antiikajal olid aga tuntuimad smaragdikaevandused Egiptuses[iii], rohelisi vääriskive asetati ka surnutele rinna peale. Keegi ei tea, miks tuhandeid aastaid tagasi otsustati kaevandused hüljata ning töö pooleli jätta, selge on aga see, et veel on palju fakte, mida me iidse maailma kohta ei tea.

Enamasti kujutatakse vanu kultuure suhteliselt primitiivsetena, orjade abil kivirahne templeiks, paleedeks ja monumentideks kokku lükates. Arenenud tehnoloogia kuulub meie maailmapildis alles 20nda sajandi juurde. Sellegipoolest kasutasid antiiksed tsivilisatsioonid teadmisi, milleni meie veel ei küündi. Tuleme tagasi tuttavate Giza püramiidide juurde – isegi tänapäevase tehnoloogia abil oleks nii massiivset ehitist pea võimatu luua; egiptlased said sellega aga hakkama, ning mis peamine, meeletu täpsusega. Püramiidi kõrgus on otseses seoses Maa ümbermõõduga, tõusud ja langused püramiidi käikudes on 26 kraadi, mis on seoses maa telje kaldega ning kivirahnude vahele ei mahu isegi paberileht. Herodotos ütles, et selle ehitise jaoks oleks vaja läinud 30 aastat ja 100 000 orja – Khuful (vaarao) võis olla nii aega kui orje, ent ehitise täpsus ning püsivus näitab, et egiptlased valdasid oskusi, mida meie veel ei mõista. Imestusväärset on kolme Giza püramiidi juures küllaga, kõige lahtiseletamine on selle essee piiridest kaugelt väljas; küll aga keskenduksin ma hetkeks millelegi, mis esmapilgul ei tundugi nii tähtis, nimelt püramiidide akustika ja resonants. Turiste on alati köitnud püramiidide looduslik helivõimendus – sosinat Suures Galeriis kuuleb isegi Kuningannakambrisse, mis kahvatab ka Versailles’ Peeglisaali. Püramiid mitte ainult ei võimenda heli, vaid tekitab seda ka ise, võnkudes teatud sagedusel. Vanad egiptlased uskusid, et kui Suures püramiidis tekitada teatud heli, siis ta „aktiveerub“. Samuti uskusid nad, et F-diees akord on Universumiga harmoonias. Tom Danley, insener, tegi Kunigakambris palju helilisi katseid, ning leidis lõpuks, et püramiid resoneerub 16 Hz heliga, ning võnked tekitavad helistruktuuri, mis on identne F-diees akordi mustriga[iv]. Miks aga uskusid egiptlased mingisuguse ühe heli globaalsesse tähtsusesse?

Indias usutakse, et kogu maailma lõi heli „Om“, ning maailm ka lõpeb, kui see heli uuesti tekib. Egiptlased ehitasid 5,9 miljonit tonni kaaluva hiidrajatise, mis resoneerub ühe noodiga – kas see on abstraktne kokkusattumus või on tõesti mingisugune heli võimeline maailma rajama või hävitama? Teatavasti pole heli mitte muud kui laine võnkumine. Kõik osakesed Universumis võnguvad mingil teatud sagedusel ning on võimelised teiste võnkumisega resoneeruma, resoneerumise tagajärjel purunedes (klaas puruneb võimsa ooperilaulja hääle tagajärjel samuti selle tõttu, et tema struktuur laguneb). Kas egiptlased mõistsid, et heli, mis on nii madal, et inimkõrv seda ei kuule (alla 20 Hz inimene heli ei tunneta), võib tekitada võnke, mis on võimeline resoneeruma näiteks maakoorega? Vastust on lihtsamast lihtsam leida – keemiast. Nimelt on ka igal keemilisel elemendil oma resonants. Dr. Puharich on üks paljudest, kes elemendikeemiat süviti uurinud, ning leidnud, et vesinik resoneerub 8 Hz puhta helilainega; põhimõtteliselt tähendab see seda, et lainega kokkupuutuvad vesinikuaatomid reageerivad sellele mitte oluliselt positiivselt ning tulemuseks on suhteliselt apokalüptiline sündmus.[v] 8 Hz on sama heli, mis 16 Hz, lihtsalt üks oktaav madalamal. Inimkõrv ei kuule kumbagi, samuti on sellist heli keeruline tekitada. Sellegipoolest viitavad kõik märgid, et egiptlaste teadmised maailmast, keemiast ja, kui soovite, ehituskunstist, olid väga kõrgel tasemel.

Kuidas aga meil need teadmised puuduvad? Platon kõneles Atlantisest, kõrgest tsivilisatsioonist, kes tahtis isegi Ateenat vallutada; asteegid ja sumerid räägivad jumalatest, kes tulid taevast alla, õpetasid neile oma oskusi ja teadmisi; India veedad räägivad samuti lennumasinatega kohaletulnud olendeist, aśvin’itest, kirjeldades nende masinaid ülima täpsusega. On ääretult palju märke sellest, et tsivilisatsioonid said oma teadmised ühelt varasemalt kultuurilt, kes teadmata põhjustel hävis. Nende märkide üleslugemine ja selgitamine ei ole selle essee eesmärk, küll aga viitaksin ühele allikale, mis annaks meile rohkem teadmist mineviku kohta.

Aafrikas, Malis, on dogonite hõim, kes jäänud muust maailmast suhteliselt puutumata. Nad on väga primitiivne hõim, elades savionnides samal viisil, mis nende eelkäijad sadu aastaid tagasi. Tehnoloogia areng pole dogonite tugevaim külg ning üleüldse on nad täiesti tavaline Aafrika kõrbehõim, välja arvatud üks fakt – nad teadsid sadu aastaid tagasi astronoomiast rohkem, kui meie 20ndal sajandil. 1930ndatel rääkisid kaks dogoni preestrit antropoloogidega, kes panid nende hämmastavad teadmised kirja – näiteks, et Siriusel on inimsilmale nähtamatu täht kaaslaseks (astronoomid olid seda kahtlustanud alles 1842, ning lõplik astronoomiline kinnitus tuli alles 1920ndatel), nad teadsid selle tähe kaugust ja isegi, et ta väga väike, valge ja ääretult raske; nii Siriusest kui ka tema salapärasest kaaslasest teadsid dogonid seletamatult palju, ning väitsid, et need teadmised andsid neile nommo’d, taevast tulnud olendid, kes lubasid kunagi tagasi pöörduda. Tulnukate osa võib olla lihtsalt legendist saanud müüt, tõenäolisem variant on, et kõrbesse põgenenud Egiptuse preestrid andsid oma teadmisi edasi. Sellegipoolest jääb küsimus – kust on tulnud faktid, mille teadmiseks on vaja kõrgtehnoloogiat?

Me elame teaduse ja tehnoloogia kõrgajastul – nii me vähemalt ise arvame. Sellegipoolest ei suuda me öelda, kuidas iidsed inimesed miljoneid tonne kivirahne tuhandeiks aastaiks püsima jäävaid ehitisi rajasid, kuidas nad teadsid loodusteadustest fakte, mis meile kaua tundmatud olid ning kust nad kõik oma teadmised said. Ajaloolased on teinud kõik, mis võimalik, et iidseisse saladustesse veidi selgust tuua, mis sageli lõpeb aga lihtsa lahenduse leidmisega, mis loob tegelikkusest väära pildi. Meie eellased olid ääretult arenenud ning valdasid kõrgeid teadmisi. Arheoloogilisi tõendeid on alati keeruline leida, ent vaadakem enda ümber ning leidkem neid, kes teavad.

Kui isegi „sisaliku tee kivil jätab jälje“[vi], teevad seda kindlasti iidsed tsivilisatsioonid, jälgi nendest on kõikjal, tuleb lihtsalt osata vaadata. Me peame endalt küsima, mida me tegelikult oma minevikust teame, ning seejärel veel rohkem uurima.

Millise jälje jätame meie?

---

[i] Gates, Charles (2003). "Near Eastern, Egyptian, and Aegean Cities", Ancient Cities: The Archaeology of Urban Life in the Ancient Near East and Egypt, Greece and Rome. Routledge, p18.

[ii] REDATING THE GREAT SPHINX OF GIZA, Dr. Robert M. Schoch, Circular Times

[iii] Giuliani et al (2000): “Oxygen Isotopes and Emerald Trade Routes Since Antiquity.” Gaston Giuliani, Marc Chaudisson, Henri-Jean Schubnel, Daniel-H. Piat, Claire Rollion-Bard, Christian France-Lanord, Didier Giard, Daniel de Narvaez, Benjamin Rondeau. Science, 28.jaanuar, 2000, pp. 631-633.

[iv] Allen, 1999, Doing It With Frequency

[v] Dr. H. A. Puharich, METHOD OF SPLITTING THE WATER MOLECULE: According

To The Theory Of Extremely Low Frequency (ELF) — PHONON-HYDRON

AMPLIFICATION OF STIMULATED EMISSION OF RADIATION (Acronym =

PHASER. Method And Apparatus For Splitting Water Molecule, 19.juuli, 1983

[vi] K.Ristikivi, „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje“, „Inimese teekond“, 1972