Reaalsuse olemust võib vaadelda mitmes erinevas kontekstis – reaalsus konkreetse indiviidi seisukohast, reaalsus kui fenomenoloogiline üldmõiste, reaalsus kui kõikide hetkel esinevate nähtuse ja ilmingute abstraheeritud tunnetus, sotsiaalne reaalsus kui ühiskonna konstrukt. Reaalsust saab mõista mitmel erineval viisil, mis kõik on sõltuvad oma subjektist. Sellegipoolest peab olema võimalik selgitada üldist reaalsuse mõistet, eeldusel, et eksisteerib üleüldine kontseptsioon, mis on vastuvõetav ühiskonna enamusele.
Postmodernistlikus paradigmas, killustunud maailmavaates, on kadunud suured narratiivid oma läbivate väärtustega, mis tegelikult lõhustavad reaalsuse mitmeks subreaalsuseks. Kui varem võis esitada küsimuse „Kuidas ma tean, et ma tean?“ pelgalt seetõttu, et teoreetilisel teadmisel puudus empiiriline tõestus (st teadmise käsitlus ei olnud alati positivistlik), oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus tuleb esitada küsimus, „Kust me teame, et me teame?“ (Lyotard), piir reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on niivõrd hägustunud, et midagi defineerida on raskem, kui kunagi varem.
Sotsiaalne reaalsus ja kultuuri funktsioon
Bergeri ja Luckmanni reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni järgi on meie maailmapilt (ehk siis reaalsus) kõikide indiviidide poolt loodud konstrukt, ettekujutus millestki, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me võtame eelduseks, et sotsiaalne reaalsus (SR) on kõikide indiviidide reaalsuste (IR) summa, milledel kõigil eksisteerib sama baas (B) (Kardiner, Linton), saame valemi:
B => BIR1 +B IR2 +B IR3 + ... = > SR
Baas on kõikidel individuaalsetel lähenemistel ühine, ent sotsiaalne reaalsus on nii baasi kui kõikide individuaalsete lähenemiste abstraktsioon, ehk siis tänapäeval on kadunud ühine, üleüldine baaslähenemine (väärtused), alles on jäänud kõikide lähenemiste produkt. Kuidas leida „baasi“, reaalsuse lätet?
Bourdieu väljateooria kohaselt koosneb ühiskond kolmest väljast – majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest. Igal inimesel on omakorda kolm erinevat kapitali – majanduslik, kultuuriline ning sotsiaalne. Eeldatavasti koosneb indiviidi maailmapilt suhtest tema kapitali ning ühiskonna erinevate väljade vahel (ilmselgelt on poliitilises sfääris edukam tugeva kultuurilise ja sotsiaalse kapitaliga indiviid, ent tugeva majandusliku kapitaliga indiviid, kes ei hiilga kultuurilisega, võib vabalt üht teisega kompenseerida). Sellest tulenevalt on vaja tõmmata selge piir ühiskonna ja indiviidi vahele. Ühiskonna „väljad“ kehtestavad teatud nõuded hakkamasaamiseks, ent indiviid saab nende nõudmistega manipuleerida, kuna tal eksisteerib ühene teadvus ühiskonnast, samas kui ühiskonnal puudub võime manipuleerida (ta ei teadvusta konkreetse indiviidi olemasolu). Kui läheneda küsimusele solipsistlikult, saab järeldada, et konkreetse indiviidi jaoks eksisteerib kindlalt vaid tema enda minapilt (antud kontekstis tema kolm erinevat kapitali). Konflikt tuleneb sellest, et indiviide pole mitte üks, vaid mitu, seega eksisteerib üheaegselt miljoneid indiviide, kes on teiste suhtes superioorsed (ning võimelised nendega manipuleerima). Cooley järgi on inimese minapilt „peegelmina“ tulemus, teisisõnu tekib minapilt järgmisest ahelreaktsioonist: keegi näeb mind, nähtu põhjal tekib „kellelgi“ suhtumine minusse, mina reageerin tema suhtumisele. Seega on minapilt mõjutatud kellegi teise suhtumisest minusse, mida mina saan mõjutada oma käitumise muutmisega või - mis veelgi olulisem – mida tema saab mõjutada oma suhtumisega minusse. Oleme jõudnud ühe tähtsa paradoksini – mina mõjutan teiste maailmapilti, kes mõjutavad minu maailmapilti. Seega on reaalsus mitmete individuaalsete reaalsuste summa, ent eksisteerivad ka nö. vahereaalsused, sillad erinevate maailmapiltide vahel, mis loovad paralleeldimensiooni inimeste omavahelistesse suhetesse. Seda võiks selgitada Platoni koopa näitel – eksisteerib algidee millestki, mis jätab koopaseinale varju. Selleks, et idee saaks koopaseinale varju jätta, on vaja valgust. See „valgus“ ongi latentne tegur, miski, mida üldiselt ei teadvustata, ent mis tegelikult moodustab tähtsa osa meie reaalsusest.
Goffmanni sotsiaalse dramaturgia teooria järgi ei eksisteerigi Mina, vaid teatud kogum sotsiaalseid rolle. Kõik on pelgalt teatrilava, kus inimesed kehastavad teatud rolle, eesmärgiga säilitada teiste indiviididega viisakas konsensus. Ka Mead uskus rollidesse, ent tema eristas Mina kahte erinevat poolsust: Self jaguneb aktiivseks I’ks, kes tegutseb ning täidab oma rolli, ning passiivseks Me’ks, arvamuste ja suhtumiste kogumiks. See illustreerib hästi paradoksi üksteist mõjutavatest reaalsustest – kui me kõik täidame rolle, et sobituda teistega, samas luues ühise reaalsuse, mis koosneb meie kõigi maailmapiltidest, siis kus ikkagi on see ühisosa, kust me teame, et me teame?
Sotsiaalse reaalsuse seob tervikuks kokku kultuuri funktsioon. Inimkond on alati endasse holistlikult suhtunud – alati on eksisteerinud usk kõrgemasse jõusse. Blaise Pascal on sõnanud Jumala eksistentsiaalseks tõestuseks, „Paradiisi müüt on on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale“. Durkheimi järgi on religioon muutunud Jumala-põhisest inimesepõhiseks, ehk siis Jumal ongi tegelikult kollektiivne teadvus. Inimesed tunnetavad, et nende reaalsus on üksteisest sõltuv, ent kuna seda hoomata on raske, luuakse erinevad abstraktsioonid (Jumal, traditsioonid, tabud jne), et üksteist sihipäraselt ühendada. Teisisõnu puudub meie reaalsusel baas kui alusehitus, ent eksisteerib baas kui ühisosa – kultuur, püüd olla ühtsed.
Meie reaalsusetunnetus on kahtlemata diferentseeritud, igal meist on anda oma panus nii kollektiivsesse teadvusesse kui üldisesse reaalsuse mõistesse. Ühiskond, justnagu indiviidki, on liitsubstants mille erinevad komponendid on omavahel seoses ning mis mõjutavad tervikut.
Postmodernistlikus paradigmas, killustunud maailmavaates, on kadunud suured narratiivid oma läbivate väärtustega, mis tegelikult lõhustavad reaalsuse mitmeks subreaalsuseks. Kui varem võis esitada küsimuse „Kuidas ma tean, et ma tean?“ pelgalt seetõttu, et teoreetilisel teadmisel puudus empiiriline tõestus (st teadmise käsitlus ei olnud alati positivistlik), oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus tuleb esitada küsimus, „Kust me teame, et me teame?“ (Lyotard), piir reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on niivõrd hägustunud, et midagi defineerida on raskem, kui kunagi varem.
Sotsiaalne reaalsus ja kultuuri funktsioon
Bergeri ja Luckmanni reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni järgi on meie maailmapilt (ehk siis reaalsus) kõikide indiviidide poolt loodud konstrukt, ettekujutus millestki, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me võtame eelduseks, et sotsiaalne reaalsus (SR) on kõikide indiviidide reaalsuste (IR) summa, milledel kõigil eksisteerib sama baas (B) (Kardiner, Linton), saame valemi:
B => BIR1 +B IR2 +B IR3 + ... = > SR
Baas on kõikidel individuaalsetel lähenemistel ühine, ent sotsiaalne reaalsus on nii baasi kui kõikide individuaalsete lähenemiste abstraktsioon, ehk siis tänapäeval on kadunud ühine, üleüldine baaslähenemine (väärtused), alles on jäänud kõikide lähenemiste produkt. Kuidas leida „baasi“, reaalsuse lätet?
Bourdieu väljateooria kohaselt koosneb ühiskond kolmest väljast – majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest. Igal inimesel on omakorda kolm erinevat kapitali – majanduslik, kultuuriline ning sotsiaalne. Eeldatavasti koosneb indiviidi maailmapilt suhtest tema kapitali ning ühiskonna erinevate väljade vahel (ilmselgelt on poliitilises sfääris edukam tugeva kultuurilise ja sotsiaalse kapitaliga indiviid, ent tugeva majandusliku kapitaliga indiviid, kes ei hiilga kultuurilisega, võib vabalt üht teisega kompenseerida). Sellest tulenevalt on vaja tõmmata selge piir ühiskonna ja indiviidi vahele. Ühiskonna „väljad“ kehtestavad teatud nõuded hakkamasaamiseks, ent indiviid saab nende nõudmistega manipuleerida, kuna tal eksisteerib ühene teadvus ühiskonnast, samas kui ühiskonnal puudub võime manipuleerida (ta ei teadvusta konkreetse indiviidi olemasolu). Kui läheneda küsimusele solipsistlikult, saab järeldada, et konkreetse indiviidi jaoks eksisteerib kindlalt vaid tema enda minapilt (antud kontekstis tema kolm erinevat kapitali). Konflikt tuleneb sellest, et indiviide pole mitte üks, vaid mitu, seega eksisteerib üheaegselt miljoneid indiviide, kes on teiste suhtes superioorsed (ning võimelised nendega manipuleerima). Cooley järgi on inimese minapilt „peegelmina“ tulemus, teisisõnu tekib minapilt järgmisest ahelreaktsioonist: keegi näeb mind, nähtu põhjal tekib „kellelgi“ suhtumine minusse, mina reageerin tema suhtumisele. Seega on minapilt mõjutatud kellegi teise suhtumisest minusse, mida mina saan mõjutada oma käitumise muutmisega või - mis veelgi olulisem – mida tema saab mõjutada oma suhtumisega minusse. Oleme jõudnud ühe tähtsa paradoksini – mina mõjutan teiste maailmapilti, kes mõjutavad minu maailmapilti. Seega on reaalsus mitmete individuaalsete reaalsuste summa, ent eksisteerivad ka nö. vahereaalsused, sillad erinevate maailmapiltide vahel, mis loovad paralleeldimensiooni inimeste omavahelistesse suhetesse. Seda võiks selgitada Platoni koopa näitel – eksisteerib algidee millestki, mis jätab koopaseinale varju. Selleks, et idee saaks koopaseinale varju jätta, on vaja valgust. See „valgus“ ongi latentne tegur, miski, mida üldiselt ei teadvustata, ent mis tegelikult moodustab tähtsa osa meie reaalsusest.
Goffmanni sotsiaalse dramaturgia teooria järgi ei eksisteerigi Mina, vaid teatud kogum sotsiaalseid rolle. Kõik on pelgalt teatrilava, kus inimesed kehastavad teatud rolle, eesmärgiga säilitada teiste indiviididega viisakas konsensus. Ka Mead uskus rollidesse, ent tema eristas Mina kahte erinevat poolsust: Self jaguneb aktiivseks I’ks, kes tegutseb ning täidab oma rolli, ning passiivseks Me’ks, arvamuste ja suhtumiste kogumiks. See illustreerib hästi paradoksi üksteist mõjutavatest reaalsustest – kui me kõik täidame rolle, et sobituda teistega, samas luues ühise reaalsuse, mis koosneb meie kõigi maailmapiltidest, siis kus ikkagi on see ühisosa, kust me teame, et me teame?
Sotsiaalse reaalsuse seob tervikuks kokku kultuuri funktsioon. Inimkond on alati endasse holistlikult suhtunud – alati on eksisteerinud usk kõrgemasse jõusse. Blaise Pascal on sõnanud Jumala eksistentsiaalseks tõestuseks, „Paradiisi müüt on on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale“. Durkheimi järgi on religioon muutunud Jumala-põhisest inimesepõhiseks, ehk siis Jumal ongi tegelikult kollektiivne teadvus. Inimesed tunnetavad, et nende reaalsus on üksteisest sõltuv, ent kuna seda hoomata on raske, luuakse erinevad abstraktsioonid (Jumal, traditsioonid, tabud jne), et üksteist sihipäraselt ühendada. Teisisõnu puudub meie reaalsusel baas kui alusehitus, ent eksisteerib baas kui ühisosa – kultuur, püüd olla ühtsed.
Meie reaalsusetunnetus on kahtlemata diferentseeritud, igal meist on anda oma panus nii kollektiivsesse teadvusesse kui üldisesse reaalsuse mõistesse. Ühiskond, justnagu indiviidki, on liitsubstants mille erinevad komponendid on omavahel seoses ning mis mõjutavad tervikut.
No comments:
Post a Comment