Kas sotsiaalteadlane võib olla erakonna liige?
„Inimene on olemuselt poliitiline loom“ (Aristoteles)
Poliitika seostub tänapäeval eelkõige lipsustatud meestega, kes lippudega ehitud laudade taga võtavad vastu otsuseid, mis mõjutavad erinevaid kogukondi – kas siis riike, riikide regioone või kogunisti tervet maailma. Raske on ette kujutada aega, mil „poliitika“ – ehk siis inimgruppide sihipärane tegevus mingi otsuse vastuvõtmiseks – tegeles küsimustega, milliste odaotstega mammutit küttida või millised marjad on söömiseks kõlbulikud. Hoolimata oma primitiivsusest, nõudis ka kiviaja poliitika aateid ning argumentatsiooni, samuti neutraalsust – et saavutada parimat tulemust kogukonnas, on vaja arvestada avalikkuse huvidega. Arutledes sotsiaalteadlase erakondliku kuuluvuse võimalikkust, tuleb eelkõige silmas pidada fakti – inimese loomuses on soov maailma parandada, midagi muuta, võtta vastu otsuseid, mis midagi mõjutavad. Kas kõigil inimestel on moraalsed eeldused ühiskonna huvide kaitsmiseks, on juba teine küsimus.
„Teadlasele on sotsiaalne reaalsus uuritav objekt[i],“ millest lähtub, et tema uurimisvaldkond on eelkõige ühiskonna protsesside põhjendamine ja prognoosimine; teaduslik eetika nõuab, et uuritava suhtes ollakse neutraalne. Erakondlik kuuluvus eeldab isiklikke poliitilisi vaateid, teisisõnu, teatavat ideaalselt maailmapilti, mida üritatakse poliitilisel teel ka saavutada. Kuna poliitika on majanduse kõrval üks suurimaid sotsiaalse reaalsuse mõjutegureid, ei saa loota, et sotsiaalset sfääri uuriv teadlane suudab oma töös jääda üdini neutraalseks. Sellegipoolest ei tohi jääta möönmata tõika, et „sotsiaalteadlane“ on väga laialivalguv termin, mis hõlmab ääretult erinevaid tegevusvaldkondi. Huvide konflikt on kerge tekkima erakondliku kuuluvusega politoloogil; psühholoogiadoktori teadustööd ei tohiks tema erakondlik kuuluvus üldjuhul häirida. Vaatamata sellele tuleks meeles pidada, et teaduse eesmärk on meie ümbritsevat võimalikult hästi kirjeldada, mis juba olemuslikult nõuab ülimat neutraalsust. Erakondliku kuuluvusega (ehk siis poliitiliste huvidega) sotsiaalteadlane on võrreldav religioosse loodusteadlasega – huvide konflikt on lihtne tekkima.
„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas“ (A. Schopenhauer)
Loomulikult ei eelda ma, et sotsiaalteadlane on „puhas leht“, kellel puuduvad igasugused poliitilised, ideoloogilised või muud eelistused. Siin tuleks vahet teha professionaalsel ja isiklikul elul. Meid ümbritsev maailm on tegelikult kollektiivne teadvus, mille pärime eelnevatelt põlvkondadelt. Ühiskonda kui sellist pole reaalselt olemas, ta on pelgalt abstraktsioon. See abstraktsioon, ühiskond, on omakorda sotsiaalteadlaste uurimisobjekt, millest luuakse lihtsustatud konstrukt. Mudeli ja reaalsuse koherentsus pole kunagi sajaprotsendiline; platonlikult väljendudes on iga inimese maailmapilt pelgalt ideede varjude varjud. Ideed ei saa olla paradigmaatilised – see eeldaks mingit teatud tähenduste ja tõekspidamiste süsteemi, mis kaotaks ära idee kui algkuju universaalsuse. Sotsiaalteadlaste ülesanne on seega tuletada ühiskonnaprotsesside (varjud) alged ja põhjused (ideed) – ka nende jaoks on reaalsus kõigest varjud koopa seinal; tähtis on, et nad suudaksid üles leida varjude algkuju. Kui sotsiaalteadlane suudab oma töös jääda neutraalseks, tekitamata huvide konflikti, pole tema erakondlik kuuluvus probleem. On selge, et kõigil meist on õigus isiklikule arvamusele, mida ei pea alati toetama kinnitatud faktid. Sellegipoolest ei tohiks ühiskonna universaalset konstrukti loovad inimesed pookida isiklikke vaateid põhjendamata kujul oma töödesse. See loob lihtsalt veel ühe varju ühiskonna koopaseinal ning pole kuigi tõhus. Teisest küljest tuleb igale erakonnale kasuks mingi teatud sotsiaalse valdkonna ekspert, kes suudab aated vaadetest lahus hoida ning seeläbi parandab erakonna tööd, kaitstes avalikke huve.
Kõikide inimeste maailmapilt on juba loomupäraselt erinev, lähtudes indiviidi isiklikust kogemusest. Poliitilised eelistused ei ole sotsiaalteadlase puhul kindlasti mitte taunitavad, ent erakondlik kuuluvus võib tekitada ränga huvide konflikti, mis peaaegu kindlasti mõjutab teadustööd ning sellest tulenevalt parajasti ühiskonnas kehtivat sotsiaalse reaalsuse paradigmat.
„Inimene on loom, kes märkab, et ta tapab“ (E. Canetti)
Peale huvide konflikti teadustöö ning isiklike vaadete vahel on poliitikas kerge langeda korruptsiooni lõksu. Erakondlik kuuluvus lihtliikme tasandil on väga erinev erakondlikust kuuluvusest kõrgematel võimutasanditel. Kõrgem positsioon tähendab rohkemat võimu; rohkem võimu tähendab võimalust ühiskonnas midagi muuta. Millegi muutmine ühiskonnas ei võimalda seda muutust neutraalselt jälgida. Kõige lähedasem suhe uurija ja uuritava vahel on osalusvaatluse kontekstis, ent sealgi ei mõjuta uurija tahtlikult uuritavaid protsesse.
Inimene on teadlik oma tegevusest ning mõistab ka selle kaugeleulatuvust – samuti on ta äärmiselt teadlik oma tegevuse mõjust teistele. Põhimõtteliselt võib väita, et igasugune interpersonaalne suhtlus on teatud tasandi manipulatsioon – igasugusel suhtlusel on mingi tagamõte, soovitud tulemus. Poliitikas edastatakse sõnumeid eliidi poolt massidele – teisisõnu on poliitikud alati eelisseisus. Sotsiaalteadlane, kellel on nii erakondlik kuuluvus kui ka kõrge positsioon vastavas parteis, omab sõnaõigust, mis muudab sotsiaalselt reaalsust. Samuti võib ta kuritarvitada oma professionaalseid teadmisi, manipuleerides teatud olukordi oma tahtele vastavalt. Seega, erakondlik kuuluvus ei pruugi tekitada mitte ainult huvide konflikti, vaid ka soovi oma positsiooni kuritarvitada ning muuta teadlane pelgalt erakonna (või enese) tööriistaks, saavutamaks avalikke huve mitte teenivaid eesmärke.
Sotsiaalteadlane uurib kõike, mis meie ümber, andes oma panuse sotsiaalse reaalsuse paradigmasse. Igasugune kuuluvus, mis eeldab subjektiivsust teatud sfääri suhtes, võib mõjuda kahjulikult nii tema enese kui ka avalikkuse huvidele, mistõttu arvan ma, et sotsiaalteadlaste erakondlik kuuluvus on pigem taunitav kui soovitav.
[i]M. Lauristin. Sotsiaalteaduste mõiste, uurimine ja missioon. Loeng ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 2.09.2008. Loenguslaidid (fail Slaidid_M_Lauristin.pdf), Slaid 2
No comments:
Post a Comment