Religioosne Fundamentalism

Maailmas, kus prohvetite asemel promeneerivad pesumodellid ja religioosset sõnumit edastab MTV („What would JC do?“), on raske uskuda, et keegi kuskil lapsi oma Jumala eest sõtta saadab või kõikidest maistest naudingutest loobub. Ometi tekib pidevalt juurde süvausklikke grupeeringuid, kes, kuitahes erinevad, üritavad kõik mingit püha eesmärki täita. Selliseid grupeeringuid ja nende liikmeid peetakse religioosseteks fundamentalistideks. Käesolev essee vaatleb kolme alateemat; esiteks, mis iseloomustab fundamentalismi? Milles seisneb tema olemus, kuidas seda mõistet määratleda, milles seisneb probleem ning kui probleem on tõsine, on ta ka „ravitav“? Teiseks käsitleb essee religiooni kui sellise ja religioosse fundamentalismi omavahelisi konflikte - kas selline meelsus on rohkem seotud religiooni või sotsioloogiliste teguritega, mida üritavad fundamentalistid saavutada ja mida see eesmärk meile ütleb ning mis on sekulaarne fundamentalism ja kas ta üldse erineb kuidagi religioossest. Kolmas osa keskendub eelkõige religioosse fundamentalismi agressiivsusele (Jumala sõduritele, enesetaputerroristidele, lihasuretajatele jne), fundamentalismi psühholoogilistele teguritele, postmodernismi rollile fundamentalismi tekkes ning erinevate maailmavaadete valikute erinevusele.

Fundamentalisti iseloomustab keskmise inimese jaoks fanaatilisus, mingitest tõdedest paaniline kinnipidamine ning üleüldine vastumeelsus oma eluviisi õigsuse üle arutlemise suhtes. Põhimõtteliselt võib selline kirjeldus keskmise fundamentalistiga küll kattuda, ent konkreetseiks fundamentalismi tunnusteks võib lugeda järgmisi: grupisisese ideoloogia universaliseerimine (ehk siis õige on ainult konkreetse usulahu/sekti/grupi arvamused ja tõekspidamised ning kellegi teise omad ei kuulu arutluse alla); sallivuse kohustus puudub (ka ellujäämine pole tähtis, kuna valesti elatud elul pole mõtet); rõhutatakse gruppidevahelisi piire; proovitakse olla poliitiliselt aktiivsed; luuakse „vaenlase“ stereotüüp, kusjuures tähtis pole mitte vaenlase tundmaõppimine, vaid tema identifitseerimine. Religioosne fundamentalism eeldab ka ühe Absoluutse Tõe olemasolu; nii, nagu matemaatikas on aksioomid, on protestantlikus fundamentalismis selge, et Piiblis on kirjas sulatõde ja et Jeesus sündis Neitsist. Need asjad on tõestamatud, ent ümberlükkamatud. Nad eksisteerivad pühade dogmadena ning justnimelt nende olemasolu on kõige kindlam fundamentalismi tunnus. Teoorias on kõigil inimestel üks püha tõde, millele nende maailm ülesehitatud on. Selle „tõe“ ümberlükkamine toob kaasa kogu ülejäänud süsteemi hävimise ning inimese psüühilise laostumise. Sellest aspektist oleme me kõik fundamentalistid – meie kõigi maailm püsib mingitel teatud, üldtunnustatud tõdedel, mis hoiavad süsteemi tööd. Milles seisneb siis probleem? Miks ei või mõned rühmad inimesi midagi väga tõsiselt uskuda?

Kuitahes küünilisena see ei kõla, võib öelda, et suur osa praegusest „probleemist“ on tegelikult populism. Läänemaailma (ennekõike USA-d) hirmutab tõsiasi, et on olemas rühmad inimesi, kes ei pea oma teguviise millegagi põhjendama ning keda ei saa mitte millegagi ära osta. Vägivallaga neile vastu minema tähendab märtrite tootmist ning ajaloost võib õppida, et märtrite tootmine pole üldjuhul kõige parem suhtekorralduslik idee. Paljud terroristid on „religioossed fundamentalistid“ ning death toll tõuseb iga päevaga, ent kõige tähtsam on meeles pidada, et vägivalla põhjendamine „usuga“ on lihtsamat teed minek.

Üks tähtsamaid inimese sotsioloogilisi tegevusi on jäljendamine. Niimoodi tekivad trendid, kombed ja lõpuks traditsioonid. On märgatud, et pärast enesetappe, mida meedias laialt kajastatakse, tõuseb märgatavalt auto- ja lennuõnnetuste hulk (nädal aega pärast enesetapu kajastamist). On ka leitud, et õnnetustesse sattunud autode ja lennukite juhid olid enesetapjatega üllatavalt sarnased – kui suitsiidisooritaja oli nooruk, said õnnetustes surma noormehed, kui keskealine naisterahvas, siis nemad. Tuntuim sarnane näide on 19nda sajandi Saksamaalt, kus „Noore Wertheri kannatuste“ ilmumise järel leidsid aset massienesetapud.

Vaadates terrorismiakte, näeme sageli huvitavat tendentsi: pärast pommiplahvatuste, kaaperdamiste või muu sarnase toimumist väidavad end vastutavad olevat mitu terroristide jõuku. Vaevalt on neil mäluprobleemid ning raske meeles pidada, kes täpselt „punast nuppu vajutas“. Kellegi kuritöö ahvatleb mitmeid sellest osa saama ning kindlasti mitte religioossetel põhjustel – lihtsalt sellepärast, et nad on üksteisega sarnased.

Kui moslemist Abdul rändab Pakistanist Suurbritanniasse ning lõhkab seal autopommi, kuna mingi teatud linnaosa suhtub oma pakistanlastest immigrantidesse halvasti, leiab mitu pakistanlasest noorukit, et too terrorist on nendega sarnane, suri kangelasena ning võitleb oma õiguste eest. Nad ühendavad oma jõud ning neist saab terroristide grupp, keda Lääne meedia nimetab islamiterroristideks. See praktiliselt kanoniseerib nende ürituse ning immigrantide kriminaalsest jõugust sai korraga Püha Sõja pidaja. Probleem pole mitte religioosses fundamentalismis, vaid terrorismi sidumises sellega.

Tähtis on mõista, et paljud terrorismirühmitused väidavadki, et nende eesmärgid on religioossed ning et nad võitlevad oma Jumala eest. Kui keskmine inimene võtab selle endale teadmiseks ning keeldub asja üle edasi juurdlema, tekivadki üldised tõekspidamised (kõik terroristid on moslemid jne). Tegelikult peaks kõiki religioosselt fundamentalistlikke rühmitusi lähemalt uurima ning püüdma neid mõista, mitte sildistada. Muutes islamifundamentalistid globaalses meedias „terroristideks“, tekitatakse surnud ring, millest välja pääseda on raske.

Teine probleem on aga hoopis erinev ning vägivallaga seotud mitte otseselt, vaid kaudselt. Teatavasti on Lääne maailmas ja arenevates heaoluühiskondades tolerantsus edasi arenenud „poliitiliseks korrektsuseks“, mis mõnel pool juba naeruväärseid mõõtmeid võtab. Umbes sama kolossaalseid mõõtmeid võtab (ja on juba ammu võtnud) tsivilisatsioonide kokkupõrge, mis 21.sajandil muutunud kaootilisemaks, kui iial varem. Esiteks põrkub omavahel Lääne väga vabameelne maailmavaade ning islamimaade sügav konservatiivsus. Lääne (eelkõige siis USA) nooruklik vabastamisind proovib seda kultuuri muuta ning nende „ahelaid murda“, tekitades sellega tegelikult palju suuremat hävingut. Mõlemad kultuurid üritavad üksteist muuta ning tulemuseks on kaos ja vägivald.

Üks parimaid näited sellest on üks Taani ajalehes ilmunud koomiksiriba, kus kujutati prohvet Muhamedi ning sellele järgnenud moslemikogukonna viha. Tegemist on Taani ajalehes ilmunud koomiksiga ning teatavasti Taani, olles Euroopa riik, evib sõnavabadust. Koomiks ei õhutanud mitte mingisugusel kujul viha ega ei kujutanud moslemeid (või nende usku) negatiivselt. Kuidagimoodi sai aga sellest kahe kultuuri vaheline väga terav konflikt. Koomiksist. Miks? Moslemitel on keelatud Muhamedi pildiliselt kujutada. Taani koomiks seda siiski tegi, rikkudes sellega moslemite koodeksit. Islam ei ole Taani riigiusk, ka ei olnud ükski koomiksi autoritest moslem; Taani riigis pole ka seadusega keelatud koomikseid joonistada või nendes usutegelasi kujutada. Probleem oli selles, et moslemite kogukond tundis ennast ühe väikese Taani ajalehe poolt solvatuna.

Siin tulebki välja tugev tsivilisatsioonide kokkupõrge – loomulikult peaks austama teise kultuuri tavasid, ent Taanis kehtivad siiski Taani seadused. Konflikt tekkis, kuna Läänes propageeritakse väga tugevalt tolerantsust ning „poliitilist korrektsust“, mis annabki moslemitele hea võimaluse kõiges õigust nõuda.

Paralleelne näide oleks USA Lähis-Ida „vabastamine“. Lähis-Idas on islamiriigid, nad järgivad oma reegleid ning on seda teinud juba pikka aega. Selge on, et meie kultuurile on ebameeldiv mõelda, et naiste roll on vähemtähtis, kui meeste oma ning et sageli lõpeb kohtumõistmine meie mõistes süütu inimese kividega surnuksloopimises. Selle asemel, et tegeleda tõsiste inimõiguste rikkumistega ning proovida probleemile rahumeelselt läheneda, tapeti nii tsiviilisikuid, terroriste kui ka oma sõdureid, tegeleti räige vägivallaga ning tituleeriti end suurteks vabastajateks ning heategijateks. Püüdes hävitada (või „kahjutuks teha“) islamifundamentalisti, ollakse ise fundamentalistid.

Teisisõnu, üks religioosse fundamentalismi tõsiseid probleeme on tema ilmne seotus vägivallaga. Seda tõenäoliselt muuta ei saa, kuna usu ettekäändel tapmine on ühiskonnaga kaasas käinud alates religiooni tekkimisest – nii ohverdamised, märtrisurmad kui ristisõjad on usust tingitud ning jätkuvad kuni usku kui sellist enam ei eksisteeri (mis inimloomusele on võimatu).

Kui aga religioosne fundamentalism (või lihtsalt fundamentalism) on probleemne, kas ta on ka „ravitav“? Arvan, et fundamentalism on teatud määral kodeeritud igasse inimesesse ning garanteerib psüühilise stabiilsuse. Teatud tõekspidamised peavad olema ümberlükkamatud, et nende peale saaks ülejäänud maailmavaate ehitada. Fundamentalistide grupp per se ei ole otseselt vaenulik, vägivaldne või probleemne, negatiivseks muutub ta ikka seoses teatud aktsioonidega, sellepärast ei saa ei religioosset ega muud fundamentalismi universaalselt „ravida“.

Kui palju on aga fundamentalistide rühmitustel tegelikku seost religiooni endaga? Vaatleme kristlikku fundamentalismi. Juba valgustusajal hakati ründama kiriku tõekspidamisi ning maailmapilt muutus oluliselt sekulaarsemaks; 19ndal sajandil koos Darwini evolutsiooniteooriaga astuti Piiblile juba konkreetselt vastu. Euroopas võeti kõik ideed vastu ning kirikukriitikasse suhtuti positiivselt, et mitte pärssida ühiskonna arengut. USAs läks aga teisiti. Miks? Euroopas on sajandite vältel kristlik maailmapilt sisse juurdunud ning muutunud normatiivseks. Ei pea olema kristlane selleks, et järgida kristlikke käitumisnorme ja suhtuda kristlikku maailmapilti kui domineerivasse maailmakäsitusse. USA on aga noor ühiskond ning, mis peamine, tehislik. Seal ei eksisteeri sügavalt juurdunud traditsioone ja kirjutamata seadusi, minnes Piibli vastu rüvetati kõike, millel USA ühiskond baseerus. Seda võeti kui isiklikku solvangut ning kohe algas vastureaktsioon (mis kreatsionismi eest võitlejate näol kestab siiani). Kaks naftamiljardäri rahastasid lausa kanoonilisi traktaate, et ühiskond püsiks stabiilne. Kui vaadata, millisel perioodil muutused aset leidsid (19nda sajandi keskpaik ja lõpp), on selge, et ei võideldud mitte ainult Piibli tõdede püsimise eest, vaid kogu senise elukorralduse eest. Kadusid suured narratiivid, toimus tööstusrevolutsioon, endised tõekspidamised ja harjumused kadusid, maailm muutus kiiresti ja kaootiliselt. Sellises olukorras oli kõige lihtsam midagi ette võtta inimesele kõige isiklikuma ja lähedasema, usu, muutmise vastu.

Piibel on ilmeksimatu ja tõene. See annab inimestele otsese pidepunkti ning reeglite kogumiku. Maailm toimib täpselt nii, nagu Piibel ütleb. Pole vaja midagi vaidlustada, millegi üle juurelda, millegi pärast muretseda. Kõik on selgeks tehtud. Fundamentaalsetel kristlastel on olemas tõed ehk dogmad: Piibel on ilmeksimatu, Jeesus on jumalik, mitte inimlik, Jeesus sündis neitsist, Jeesus suri ristil ennast inimeste pattude eest ohverdades, Jeesus tõusis füüsiliselt surnust üles. Need tõed on ümberlükkamatud ning kristliku fundamentalisti maailma alustalad. Sellest lähtudes võib öelda, et kristlik fundamentalist on põhimõtteliselt süvausklik. Sellegipoolest, kui minna veidi sügavamale, hakkavad kooruma häirivad tõsiasjad.

Kristlikud fundamentalistid, keda kutsutakse evangelistideks, pole lihtsalt üks rühmitus, kes usub Jeesust natuke tugevamini, kui teised. Neid on Ameerikas umbes 80 miljonit ning nad on kõik ühendatud (õigemini, ühendatavad) – teisisõnu, juhul kui nad peaksid valima, oleks tegemist väga mõjuvõimsa poliitilise liikumisega. George W. Bushi valitsemisajal kohtus president iga nädala alguses kristlike fundamentalistide juhtfiguuriga, et temaga riigi juhtimise üle juurelda. Kuivõrd siin on tegemist riigi ja kiriku lahususega, pole vaja kommenteeridagi.

Pigem on religioosne fundamentalism seega sotsioloogiline nähtus, mis ilmneb kaootilises olukorras, kui inimestel on vaja mingitest aksioomidest kinni hoida, et vältida oma maailma kokkuvarisemist. Kui ta on juba tekkinud, omandab fundamentalistlik liikumine või mõtteviis suure mõjuvõimu ning võib (USA näitel) kontrollida isegi poliitikat.

Fundamentalism ei ole ju lihtsalt grupp usklikke inimesi, tegemist on eesmärgi nimel tegutseva rühmitusega, kes üritab midagi saavutada. Filmis „Jesus Camp“ räägib Becky Fischer, laagri juhataja, eesmärgist toota väikeseid sõdureid, kes oma usu eest võitleksid. Jätame kõrvale eetililsuse ja legaalsuse küsimused (tegemist on siiski väga tugevalt viha õhutava grupeeringuga). Mis on tema eesmärk? Lapssõdurid? Ei. Fundamentalistide eesmärk on panna ka teised uskuma, et vaid nende tõde on Ülim Tõde. Selle saavutamiseks oldakse nõus minema väga kaugele. Tähtis on mõista, miks nad seda teevad. Kui keegi on fundamentalist, kaotab ta ära kõik valikuvõimalused. Olemas on vaid üks tõde ning kõik muu on vale; kõik, mis ei sobi tema uskumustega kokku, on olematu. Et kaotada ära pisikest mõra tammis, mis võiks kõik purustada, on tal vaja teiste kinnitust, et usutu on tõesti kõige õigem. Kas teiste kinnitus saavutatakse vägivaldselt või mitte, pole oluline – Ülima Tõe nimel võib probleemideta tappa.

Ent millise Tõe nimel võitlevad sekulaarsed fundamentalistid? Huvitaval kombel on pärast evangelistide võidukäiku Ameerikas tekkinud ridamisi sekulaarfundamentaliste, eesotsas Richard Dawkinsiga. Sõnasõda kahe äärmusliku poole vahel on eriliselt põhjustatud tulisest kreatsionismidebatist, mis üritab kreatsionismi teadusega võrrelda.

Vaatleme olukorda lähemalt. Kreatsionistid (kuna Piibel on sõna-sõnalt tõene) väidavad, et maailm loodi umbes 6000 aastat tagasi seitsme päevaga Jumala käte poolt. Nad ei tunnista evolutsiooni või üldse teadlaste „loodud“ tõestusmaterjali inimeste varasema ajaloo kohta ning väidavad, et teadlased on rumalad, valetavad inimestele näkku ja neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.

Richard Dawkins et al väidavad, et evolutsioon on vägagi olemas ning et religioon (eriti religioosne fundamentalism) on täielik lollus, mis pärsib inimeste arengut ning takistab teaduse tööd. Usklikud on nende arust rumalad, valetavad inimestele näkku ning neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.

Siin võib märgata teatavat tendentsi – mõlemad pooled üritavad tõestada tõestamatut Ülimat Tõde, kuna see on ilmselgelt aksioomne, ning selle asemel, et kasvõi hetkeks möönda, et teisel poolel võib mõnes punktis õigus olla, tambitakse kõik oma vaateväljast eemal olevad tõsiasjad maatasa ning tembeldatakse vastane „rumalaks“. Nii religioossed kui sekulaarsed fundamentalistid häbistavad kõike, mille eest nad peaks tegelikult seisma ning naeruvääristavad kogu debati tegelikku tähtsust. Küsimus ei ole tegelikult absoluutselt religioosne, kreatsionistid üritavad usust teadust teha ning see ei saagi mitte kunagi õnnestuda, kuna usk on rajatud tõestamatuse printsiibile. Teadus üritab maailma valemite abil kirjeldada ning seetõttu saab arvestada vaid mõõdetavaid tõendusmaterjale. Selge on see, et ka teaduses tehakse väga palju vigu ning vasturääkivusi teadusteooriates on tõneäoliselt rohkem kui Piiblis; sellegipoolest on Richard Dawkins ja kõik temasugused selgeks näiteks, et fundamentalism ilmneb ka fundamentalismivastasuses; fundamentalisti ja tavalise inimese erinevus seisneb valikuvõimaluste jätmises ning ratsionaalses argumenteerimises. Meil kõigil on omad põhitõed, millest loobuda on raske, ent need peaksid olema põhjendatavad.

Pöördume tagasi fundamentalistliku vägivalla juurde; me kõik „teame“, et moslemid on terroristid, ameerika kristlased God Warrior’id ning suurlinnades on mõned suitsiidsed ususektid, kes üldjuhul ohtlikumad iseendale, kui teistele (ning sedagi harva). Mingil põhjusel on fundamentalistide stereotüübid meisse nii sügavalt kinnistunud, et neist lahti saada on peaaegu võimatu. Veel võimatum on püüda mõista nende inimeste maailmavaadet ning nende tegude põhjendatust; nende „halb“ ja „hea“ on hoopis erinevad meie „halvast“ ja „heast“, nende väärtushinnangud täiesti teistsugune. Selleks, et fundamentaliste mõista, tuleb arvesse võtta palju psühholoogilisi aspekte.

Esiteks, fundamentalistidest „jumala sõdurid“ tegutsevad ülla eesmärgi nimel. Ükskõik, kui palju hirmu, verd ja laipu nad enda selja taha ei jäta, nende jaoks on see püha. Kõik, mida nad teevad on ülima headuse väljendus ning kõik surmad asja eest, kuna vales tões elul elamine polegi elamist väärt. Mitte „tapetud“, vaid „päästetud“. Sellist maailmapilti saabki seletada ainult vajadusega oma suhteliselt põhjendamatut „tõde“ kinnitada. Võttes äärmuslikke samme, saab inimesest märter või kangelane, ning kõik austavad kurbi kangelasi. Keegi neist ei istu vanglas seetõttu, et ta rikkus seadust või tappis inimese; nad “nälgivad külmal kongipõrandal, võideldes lõpuni oma usu eest“. Sest see on palju ilusam, kui reaalsus. Fundamentalism annab igale inimesele võimaluse olla kangelane ning see on ääretult tähtis tegur, eriti Lääne postmodernistlikus ühiskonnas, kus kangelasi polegi.

Usu nimel võidelda – milline üllas eesmärk! Üks kristlik noortebänd avaldas raamatu „Jesus Freaks“ (eesti keeles „Jeesusfriigid“), milles on kokku kogutud palju lugusid kristlastest, kes on oma usust kinni hoidnud elu hinnaga. Seal tuuakse näiteid nii kaugest ajaloost, Nõukogude Liidust kui tänapäeva arengumaadest. Kõiki lugusid ühendab üks asi – nad kõik kas surid või kannatasid rängalt oma usu tõttu. Surm, tapmine ja vägivald on selles raamatus ilus, hästi lõhnav ja lilledega inkrustreeritud; elu väärtus on kristliku fundamentalisti jaoks mitte just väga kõrge. Selline suhtumine loob olukorra, kus inimene kaotab ära oma loomupärased instinktid ning deinternaliseerib ühiskondlikud normid; temast saab „märter“ või „sõdalane“ ning ta loobub täitmast üldtunnustatud reegleid, mis tema usule vastu käivad. Mida rohkem ollakse tema vastu, seda edukamaks osutub tema tee.

Nimelt, märtritel ja kangelastel on üks tähtis omadus: nad on ohvrid. Neid põlatakse nende tõekspidamiste eest või on nad kaotanud kedagi/midagi ülimalt tähtsat, mida nad nüüd päästma peavad; nad on ohvrid, nendele on tehtud liiga, ent nad ei kohku tagasi, et oma üllast eesmärki täita. God Warrior, kes õhutab väikeses maakoolis viha moslemite vastu, mille tulemusel nädal aega hiljem üks moslemi noormees metsas surnuks pekstakse, tunneb, et ta on midagi võitnud. Kui seesama God Warrior vangi pannakse, muutub ta märtriks ning suuremaks kangelaseks, kui enne oma peas. Teda vangistati oma usuliste veendumuste pärast, ent ta jätkab oma risti kandmist. Tee saab olema raske, ent lõpuks jõuab ta Tõotatud Maale.

Kedagi ei huvita tegelik pakutud „eesmärk“, aga kõiki huvitab nende roll, mida nad õõvastavas usuteatris mängivad. Kui hirmsale kuritööle külge panna religiooni silt, muutub mõrvar omasuguste silmis märtriks ning tema kaaskondlased julgustuvad veel ja veel.

Aastaid on inimesi hämmastanud Jonestowni juhtum, kus 1977ndal aastal pani Jim Jones’i juhitud Rahva Templi ususekt toime massienesetapu. Ligi tuhat inimest jõi eraldatud Guyana asulas suurest tünnist mürki; laibad lamasid rahulikult üksteise kõrval.

Enesetappu on üritatud seletada Jim Jones’i erilise karismaga, usuliste tõekspidamiste tõsiduse ja paljude muude teguritega; tegelikult peitub kõige lihtsam lahendus just fundamentalistide psühholoogias.

Esiteks, neil oli oma äärmuslike tõekspidamiste süsteem, oma Tõde, mida nad kaitsesid. Inimesed loobusid oma peredest, varast, sõpradest, et kolida San Fransiscost suvalisse asulasse Guyanas, kus nemad olid suures raadiuses ainsad ameeriklased. Nad lõid omaenda eraldatud keskkonna, kus kehtisid vaid nende oma reeglid. Teiseks oli neil väga tähtis „roll“ – nad kõik olid Rahva Templi liikmed, nad olid Templi poolt päästetud ning oleks olnud vale oma „rolli“ reeta. Massienesetapp toimus seetõttu, et esimene inimene jõi ning kõik teised järgnesid esimesele käputäiele. Neil kõigil oli võimalus olla usukangelane ja märter, kuidas saanukski nad seda asendada „ärajooksiku“ või „reeturi“ omaga.

Fundamentalistidel pole mitte ainult must-valged tõekspidamised, vaid ka rollimääratlused. Selleks, et olla edukas ja heakskiidetud, on vaja järgida kõiki reegleid, ning väga täpselt. Jonestowni juhtum on murettekitav, eriti seetõttu, et fundamentalistlikud rühmitused on kasvanud ääretult suureks ja mõjuvõimsaks ning sarnase järeleandlikkuse kordumine võib viia väga traagiliste tagajärgedeni.

Suurt osa fundamentalismi must-valgestumises mängib loomulikult Lääne ühiskonna kaootilisus ning postmodernistlik maailm, mis on kaotanud ära traditsioonid, normid ja suured narratiivid; ühiskond, milles liiga palju vabadust ja valikuid, mille sisse kaob inimene lihtsalt ära. Need, kes sellega hakkama ei saa, loovad oma väikese pseudoühiskonna, mille sees kehtivad väga täpsed ja kindlad reeglid. Samamoodi, nagu täielik boheemlane satub sõjaväest vaimustusse ning hakkab käituma nagu kõige fanaatilisem militarist, muutub kaootilises ühiskonnas segadusse sattunud indiviid fundamentalistlikuks ning loob endale selged reeglid, mida järgides on kõik lihtne ja ühene. Postmodernism soodustab väga selliste rühmituste tekkimist – esiteks seetõttu, et inimestel on vajadus traditsioonide ja normatiivide järele, teiseks oma vabadusega, mis laseb sellistel grupeeringutel tekkida. Märtreid tekib küll vähem (NSVLis oleks 80 miljonit kristlikku fundamentalisti täiesti mõeldamatu nähtus, ent samas kõik elimineeritud muutusid märtriteks), ent probleeme rohkem.

Küsimus on oskuses oma valikuid hallata – mittefundamentalist lubab oma maailmavaatesse ka teisi tõekspidamisi, annab võimaluse oponendile ning ei välista, et tema maailmavaates võib vigu olla. Fundamentalisti jaoks tähendaks valikute suurendamine süsteemi kokkuvarisemist; miski, mis on ehitatud tõestamatute tõdede peale, ei saa olla arutletav. Piibel kas on või ei ole tõene, siin ei saa olla mingisugust vahevarianti. Samuti ei saa olla kaheldav, kas Jumal lõi maailma või mitte. Milline oleks siinkohal kompromiss? Et Jumal lõi inimese, evolutsioon tekitas banaanid ning lendav spagetikoletis tegi mäed ja härjapõlvlased? Fundamentalistikus maailmapildis ei saa olla valikuid ning selles seisnebki nii nende tugevus, kui nõrkus.

Religioosne fundamentalism on vältimatu ning sageli vägivaldne nähtus, ent oma olemuselt mitte niivõrd religioosne, kui sotsioloogiline. Konflikt fundamentalistide ning ülejäänud maailma vahel on terav, eelkõige nende suutmatuse pärast teiste valikud mõista ja austada ning nende eesmärgiga levitada iga hinna eest Püha Tõde. Ka sekulaarsed fundamentalistid on tegelikult usuhullud, kuigi nende usk on ateism – usk jumala puudumisse. Kuigi meie kõigi jaoks on olemas pühad ja ümberlükkamatud tõed, tuleb religioossele fundamentalismile ning sellistele tõekspidamistele väga palju tähelepanu pöörata. Kui me seda ei tee, võib juhtuda, et fundamentalistid saavad palju rohkem mõjuvõimu, kui oleks soovitav. Ükskõik, milline poliitiline süsteem parasjagu võimutseb, igal inimesel peaks olema vabadus isiklikuks arvamuseks ja usuks. Niikaua, kui see kedagi teist ei riiva (või ohverda).