Inimloomusele on omane küsida: „Kust ma tulin? Kuhu ma lähen?“. Teadus suudab millimeetri täpsusega öelda, kui suur oli Universum viis sekundit peale Suurt Pauku, või kui suur ta saab olema miljoni aasta pärast, ent iidsed kultuurid ning nende tekkimislood pakuvad siiani rohkelt kõneainet. Üldtunnustatud ajalookäsituse kohaselt on maailma kõige vanem linn Jeeriko[i] Palestiinas, kust on arheoloogilisi tõendeid linnasustuse kohta leitud juba 11 000 aasta tagusest ajast. Mis aga toimus enne seda? Kui Jeeriko oli suutnud areneda piisavalt kaugele, et olla linn – mis toimus mujal maailmas? Minu essee keskendub kolmele aspektile – esiteks, väheste tõenditega on loodud väär pilt vanadest tsivilisatsioonidest ning nende jälgedest; teiseks, iidsed kultuurid ei olnud primitiivsed ning nende teadmised ja tehnoloogia olid väga kõrgel tasemel; kolmandaks, tõendeid ja fakte ajaloo kohta leiab igalt poolt meie ümbert, folkloorist ja inimestelt, millele peaksime suuremat tähelepanu pöörama.
Kõige populaarsem antiikkultuur on kahtlemata Egiptus – samuti ka kõige rohkem väärarvamusi tootnud. Egüptoloogid möönavad juba aastakümneid tõika, et püramiidid polnud pelgalt hauakambrid, vaid kandsid endas ka märksa suuremat funktsiooni. Üldteadmisesse jõuavad need mööndused aga palju hiljem – sama lugu on ka Sfinksiga. Lõvi keha ja inimese peaga hiigelskulptuur on alati olnud Giza kolme püramiidi truu kaaslane nii postkaartidel kui vandenõuteooriates. Vähesed teavad, et tegelikult ehitati Sfinks tuhandeid aastaid enne püramiide – täpsemalt, 10 500 e.Kr ringis, mida tõestavad erosiooni jäljed Sfinksi pinnal, mis said tekkida vaid siis, kui Giza platoo oli märksa kõrgema niiskustasemega oaas[ii]. Huvitaval kombel on sama aeg Egiptuse kultuuris ka kõige algus – nimelt uskusid iidsed egiptlased, et justnimelt 10 500 e.Kr sai alguse nende tsivilisatsioon. Sellised väited põhjustavad tavaliselt palju skepsist, kuna tuletavad liialt meelde lapsepõlve muinasjutte kadunud Atlantisest, merineitsidest ning härjapõlvlastest vikerkaare lõpus. Samas pole mitte ainult Sfinksi erosioon unustatud fakt – palju elulisemaid näiteid saab tuua tööstusest. Tänapäeval kaevandatakse smaragde Kolumbias ning Aafrikas, samuti Venemaal ja Indias. Antiikajal olid aga tuntuimad smaragdikaevandused Egiptuses[iii], rohelisi vääriskive asetati ka surnutele rinna peale. Keegi ei tea, miks tuhandeid aastaid tagasi otsustati kaevandused hüljata ning töö pooleli jätta, selge on aga see, et veel on palju fakte, mida me iidse maailma kohta ei tea.
Enamasti kujutatakse vanu kultuure suhteliselt primitiivsetena, orjade abil kivirahne templeiks, paleedeks ja monumentideks kokku lükates. Arenenud tehnoloogia kuulub meie maailmapildis alles 20nda sajandi juurde. Sellegipoolest kasutasid antiiksed tsivilisatsioonid teadmisi, milleni meie veel ei küündi. Tuleme tagasi tuttavate Giza püramiidide juurde – isegi tänapäevase tehnoloogia abil oleks nii massiivset ehitist pea võimatu luua; egiptlased said sellega aga hakkama, ning mis peamine, meeletu täpsusega. Püramiidi kõrgus on otseses seoses Maa ümbermõõduga, tõusud ja langused püramiidi käikudes on 26 kraadi, mis on seoses maa telje kaldega ning kivirahnude vahele ei mahu isegi paberileht. Herodotos ütles, et selle ehitise jaoks oleks vaja läinud 30 aastat ja 100 000 orja – Khuful (vaarao) võis olla nii aega kui orje, ent ehitise täpsus ning püsivus näitab, et egiptlased valdasid oskusi, mida meie veel ei mõista. Imestusväärset on kolme Giza püramiidi juures küllaga, kõige lahtiseletamine on selle essee piiridest kaugelt väljas; küll aga keskenduksin ma hetkeks millelegi, mis esmapilgul ei tundugi nii tähtis, nimelt püramiidide akustika ja resonants. Turiste on alati köitnud püramiidide looduslik helivõimendus – sosinat Suures Galeriis kuuleb isegi Kuningannakambrisse, mis kahvatab ka Versailles’ Peeglisaali. Püramiid mitte ainult ei võimenda heli, vaid tekitab seda ka ise, võnkudes teatud sagedusel. Vanad egiptlased uskusid, et kui Suures püramiidis tekitada teatud heli, siis ta „aktiveerub“. Samuti uskusid nad, et F-diees akord on Universumiga harmoonias. Tom Danley, insener, tegi Kunigakambris palju helilisi katseid, ning leidis lõpuks, et püramiid resoneerub 16 Hz heliga, ning võnked tekitavad helistruktuuri, mis on identne F-diees akordi mustriga[iv]. Miks aga uskusid egiptlased mingisuguse ühe heli globaalsesse tähtsusesse?
Indias usutakse, et kogu maailma lõi heli „Om“, ning maailm ka lõpeb, kui see heli uuesti tekib. Egiptlased ehitasid 5,9 miljonit tonni kaaluva hiidrajatise, mis resoneerub ühe noodiga – kas see on abstraktne kokkusattumus või on tõesti mingisugune heli võimeline maailma rajama või hävitama? Teatavasti pole heli mitte muud kui laine võnkumine. Kõik osakesed Universumis võnguvad mingil teatud sagedusel ning on võimelised teiste võnkumisega resoneeruma, resoneerumise tagajärjel purunedes (klaas puruneb võimsa ooperilaulja hääle tagajärjel samuti selle tõttu, et tema struktuur laguneb). Kas egiptlased mõistsid, et heli, mis on nii madal, et inimkõrv seda ei kuule (alla 20 Hz inimene heli ei tunneta), võib tekitada võnke, mis on võimeline resoneeruma näiteks maakoorega? Vastust on lihtsamast lihtsam leida – keemiast. Nimelt on ka igal keemilisel elemendil oma resonants. Dr. Puharich on üks paljudest, kes elemendikeemiat süviti uurinud, ning leidnud, et vesinik resoneerub 8 Hz puhta helilainega; põhimõtteliselt tähendab see seda, et lainega kokkupuutuvad vesinikuaatomid reageerivad sellele mitte oluliselt positiivselt ning tulemuseks on suhteliselt apokalüptiline sündmus.[v] 8 Hz on sama heli, mis 16 Hz, lihtsalt üks oktaav madalamal. Inimkõrv ei kuule kumbagi, samuti on sellist heli keeruline tekitada. Sellegipoolest viitavad kõik märgid, et egiptlaste teadmised maailmast, keemiast ja, kui soovite, ehituskunstist, olid väga kõrgel tasemel.
Kuidas aga meil need teadmised puuduvad? Platon kõneles Atlantisest, kõrgest tsivilisatsioonist, kes tahtis isegi Ateenat vallutada; asteegid ja sumerid räägivad jumalatest, kes tulid taevast alla, õpetasid neile oma oskusi ja teadmisi; India veedad räägivad samuti lennumasinatega kohaletulnud olendeist, aśvin’itest, kirjeldades nende masinaid ülima täpsusega. On ääretult palju märke sellest, et tsivilisatsioonid said oma teadmised ühelt varasemalt kultuurilt, kes teadmata põhjustel hävis. Nende märkide üleslugemine ja selgitamine ei ole selle essee eesmärk, küll aga viitaksin ühele allikale, mis annaks meile rohkem teadmist mineviku kohta.
Aafrikas, Malis, on dogonite hõim, kes jäänud muust maailmast suhteliselt puutumata. Nad on väga primitiivne hõim, elades savionnides samal viisil, mis nende eelkäijad sadu aastaid tagasi. Tehnoloogia areng pole dogonite tugevaim külg ning üleüldse on nad täiesti tavaline Aafrika kõrbehõim, välja arvatud üks fakt – nad teadsid sadu aastaid tagasi astronoomiast rohkem, kui meie 20ndal sajandil. 1930ndatel rääkisid kaks dogoni preestrit antropoloogidega, kes panid nende hämmastavad teadmised kirja – näiteks, et Siriusel on inimsilmale nähtamatu täht kaaslaseks (astronoomid olid seda kahtlustanud alles 1842, ning lõplik astronoomiline kinnitus tuli alles 1920ndatel), nad teadsid selle tähe kaugust ja isegi, et ta väga väike, valge ja ääretult raske; nii Siriusest kui ka tema salapärasest kaaslasest teadsid dogonid seletamatult palju, ning väitsid, et need teadmised andsid neile nommo’d, taevast tulnud olendid, kes lubasid kunagi tagasi pöörduda. Tulnukate osa võib olla lihtsalt legendist saanud müüt, tõenäolisem variant on, et kõrbesse põgenenud Egiptuse preestrid andsid oma teadmisi edasi. Sellegipoolest jääb küsimus – kust on tulnud faktid, mille teadmiseks on vaja kõrgtehnoloogiat?
Me elame teaduse ja tehnoloogia kõrgajastul – nii me vähemalt ise arvame. Sellegipoolest ei suuda me öelda, kuidas iidsed inimesed miljoneid tonne kivirahne tuhandeiks aastaiks püsima jäävaid ehitisi rajasid, kuidas nad teadsid loodusteadustest fakte, mis meile kaua tundmatud olid ning kust nad kõik oma teadmised said. Ajaloolased on teinud kõik, mis võimalik, et iidseisse saladustesse veidi selgust tuua, mis sageli lõpeb aga lihtsa lahenduse leidmisega, mis loob tegelikkusest väära pildi. Meie eellased olid ääretult arenenud ning valdasid kõrgeid teadmisi. Arheoloogilisi tõendeid on alati keeruline leida, ent vaadakem enda ümber ning leidkem neid, kes teavad.
Kui isegi „sisaliku tee kivil jätab jälje“[vi], teevad seda kindlasti iidsed tsivilisatsioonid, jälgi nendest on kõikjal, tuleb lihtsalt osata vaadata. Me peame endalt küsima, mida me tegelikult oma minevikust teame, ning seejärel veel rohkem uurima.
Millise jälje jätame meie?
[i] Gates, Charles (2003). "Near Eastern, Egyptian, and Aegean Cities", Ancient Cities: The Archaeology of Urban Life in the Ancient Near East and Egypt, Greece and Rome. Routledge, p18.
[iii] Giuliani et al (2000): “Oxygen Isotopes and Emerald Trade Routes Since Antiquity.” Gaston Giuliani, Marc Chaudisson, Henri-Jean Schubnel, Daniel-H. Piat, Claire Rollion-Bard, Christian France-Lanord, Didier Giard, Daniel de Narvaez, Benjamin Rondeau. Science, 28.jaanuar, 2000, pp. 631-633.
[iv] Allen, 1999, Doing It With Frequency
[v] Dr. H. A. Puharich, METHOD OF SPLITTING THE WATER MOLECULE: According
To The Theory Of Extremely Low Frequency (ELF) — PHONON-HYDRON
AMPLIFICATION OF STIMULATED EMISSION OF RADIATION (Acronym =
PHASER. Method And Apparatus For Splitting Water Molecule, 19.juuli, 1983
[vi] K.Ristikivi, „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje“, „Inimese teekond“, 1972
No comments:
Post a Comment