Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?

Demokraatia - see on ilus sõnakõlks, tavatses mu ajalooõpetaja sageli öelda . Mis on rahva võim? Kes on rahvas? Veel enam, mis on poliitiline kultuur? Me võime lõputult diskuteerida demokraatia kui sellise üle, leides nii poolt- kui vastuargumente pealkirjas toodud küsimusele. Oma essees lahkan demokraatia tõelist olemust, vaatlen Eesti poliitilise kultuuri ajaloost tingitud eripärasid ning analüüsin poliitilist kultuuri vähemusrahvuste kontekstis, jõudes lõpuks välja vastuseni küsimusele kui demokraatlik ikkagi on Eesti poliitiline kultuur?

Üks kõigi, kõik ühe eest

Kõik teavad, mis on demokraatia. Demos + kritos, rahva võim, põhikooli ühiskonnaõpetus. Kui paljud teavad, mis on demokraatia tegelikult? Prantsuse revolutsioon tõi aatelised mõisted lihtrahvale tunduvalt lähemale, kui need eales varem olnud olid. 19.sajand romantiseeris nii „rahva võimu“ kui rahvusluse üleüldiselt. 20. sajandi põhiideeks sai „demokraatia eest võitlemine“, mida erinevate siltide all praktiseeritakse tänaseni. Ajaloo varju kadus vaid üks – demokraatia tõeline idee.

Teatavasti on demokraatia hälliks Kreeka, ent sellegi üle võib väidelda. Demokraatia ideeks oli anda kõikidele kodanikele võimalus enda hääl kuuldavaks teha, sageli otseses mõttes. „Kodanikud“ polnud aga kõik riigi elanikud, „kodaniku“ staatus oli piiratud ning vaadates demograafilisi andmeid, pigem privileeg. Demokraatia ilmnes piltlikult ja mitte nii piltlikult öeldes keskväljakul üksteisest üle karjudes, peale jäi tugevama elik valjema võim. Vähem kujundlikult rääkides võiks möönda, et demokraatia väljendus priviligeeritud inimeste võimus riigikorralduses, kus inimeste arv oli piisavalt väike selleks, et taolist võimuvormi teostada.
Loome hüpoteetilise riigi, Hypoteia. Hypotetias elab 100 inimest, sugude jaotus on võrdne (täpselt pooleks) ning lapsi (hääleõiguseta alaealisi) on kolmkümmend, jällegi võrdse sugude jaotusega. Hypoteias kehtib lihtne reegel: kord kuus kogunevad hääleõiguslikud kodanikud linnaväljakule kokku ja arutavad isekeskis, mis riigile parim. Hääleõiguslikud kodanikud on täisealised mehed – meie kontekstis siis 35 meest, veidi üle kolmandiku riigi elanikest. Need 35 meest saavad probleeme arutada ja välja tuua parimad lahendused; nad on enda rollist teadlikud ja sellega arvestanud; kõikide inimeste arvamus saab esindatud. Kui otsused vastu võetud, mõjutavad need ka meeste naisi ja nende lapsi, mistõttu hüpoteetilises ideaalolukorras toimib selline demokraatia hästi – kõikide huvid saavad esindatud.

Loome hüpoteetilise olukorra, et Hypoteias hakkab kehtima esindusdemokraatia – iga kuu hääletavad kõik täisealised kodanikud 10 meest endid esindama. Seega põhimõtteliselt võiks öelda, et riigi käekäigu üle otsustab 60% selle elanikest, pea kaks korda enam, kui eelmise näite puhul. Mis aga juhtub? Need 60 inimest pole kõik täpselt teadlikud riigi poliitilistest vajadustest ning lähtuvad eelkõige isiklikest huvidest või eelistusest (et mitte öelda, naine hääletab ikka oma mehe või vähemasti naabrimehe poolt). Tekib võimuihalus ja –võitlus, kuna kõik soovivad Kuldse Kümne hulka pääseda. Hääled on jagunenud kaootiliselt, tekib kahtlus, et mõni kandidaatidest tegi sobi. Hääled loetakse üle ning selgub kümme väljavalitut. Nendel, kelle hääled läbi ei läinud, tekib kibestumus ning nad ei poolda uut võimu. Kümme meest, kes esiotsa pääsesid, esindavad eelkõige ainult enda huve ja isegi siis, kui nad mõtlevad veidi oma naiste peale, saame me ikkagi tulemuseks, et otseselt on huvid esindatud vaid viiendikul ühiskonna liikmetest (jätame siinkohal meelde, et tegemist on hüpoteetilise olukorraga, mis ei arvesta aatelisust, eetikat või muud säärast). Esindusdemokraatia on seega ühiskonnale pigem kahjulik, kui kasulik.

Eeltoodu oli küll ad absurdum, ent taolised üldistused aitavad mõnikord keerulistesse abstaktsioonidesse veidi selgust tuua. Kui me räägime Eesti poliitilise kultuuri demokraatiatasemest puhtalt ja kondenseeritult, võime öelda: Eesti poliitiline kultuur ei ole demokraatlik, kuna rahva võim ei ole Eesti poliitkultuuris teps mitte kõige kõrgem võim.

Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

Eestlaste üleromantiseeritud ajalookäsitus räägib meile südantlõhestava loo orjarahvast, kellest on läbi aegade üle käinud kõik lähirahvad ning kes aastasadade vältel on kannatanud ja itkenud ning kes viimaks ometi ennast vabaks laulda suutis. Sellega tehakse meeletu karuteene pealekasvavale põlvkonnale, kes ei suuda võtta Eesti vabadust kui eduka (välis)poliitilise töö tulemust, vaid kui mingit romantilist eesmärki, mis trikoloori lehvides kätte võideti.
Probleem tekibki aga sellestsamast vabadusest – meil puudub ühine eesmärk. Kogu meie rahvuslik identiteet rajanes soovil olla „vabad eestlased“. Kui me lõpuks saimegi „vabadeks eestlasteks,“ muutus mõnede jaoks eesmärgiks saada „vabaks eurooplaseks“ – päevakorda tõusis liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kui aga ka need sammud astutud olid, jäi Eestlane seisma ja mõtles – mis edasi? Meil puuduvad ühised eesmärgid ja ühine tulevikuvisioon. Oleme ennast liiga kaua identifitseerinud läbi selle, mis me ei ole, kuigi tegelikult on palju olulisem luua identiteet selle põhjal, mis me oleme.

Eurotsooniga liitumine justkui oleks see järgmine samm, mida nii kiivalt otsiti. Siinkohal tuleb aga jällegi välja Eesti poliitilise kultuuri tegelikkus. Niivõrd suure sammu astumiseks avalikku debatti sisuliselt ei korraldatud. Õigupoolest: debatt toimus, ent chomskylikult öeldes eliidi erinevate poolte vahel. Ükskõik kas tegemist on „Vabariigi kodanike“, „Foorumi“ või „Kahekõnega“, Püssirohukeldris saab euro tuleku kohta siiramaid ja mahlakamaid kommentaare sellesama rahva käest, kelle käes võim olema peaks.

Olgu öeldud, et Eesti noore riigina vajab elitarismi ja konkreetset parempoolsust. Selleks, et me saaksime hakata toimima heaoluriigina, on meil vaja üles ehitada korralik baas, mida kahjuks raha laiali jagades ja demagoogitsedes teha ei õnnestu. Valitsuse poolt on paratamatu käik teatud otsuste forsseerimine, neid meediakäraga varjutada püüdes – jällegi üks aspekt, mis paneb ütlema, et poliitiline kultuur ei ole demokraatlik, kui vaadelda asja ühe kindla definitsiooni kohaselt.

Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!
Keskmine eestlane on stereotüübi järgi väga ksenofoobiline. Eestlane ei ole ksenofoob. Eestlane ei tunne võõraviha. Eestlane on lihtsalt väga ebakindel, kuna ta ei oska end maailmas veel päris kindlalt positsioneerida. Teatavasti on Eesti Baltikumi riik. Otse loomulikult on Eesti ka Ida-Euroopa riik. Rääkimata sellest, et Eesti on Põhja-Euroopa riik või kuulub üleüldse

Skandinaaviasse. Kus me siis lõppude lõpuks oleme? Kes me siis lõppude lõpuks oleme? Slaavid, soomlased või madjarid? Meil on vaja identiteeti, mis ulatuks trikoloorist kaugemale, alles seejärel saame hakata rääkima efektiivsest poliitilisest kultuurist.

Kõige olulisem valupunkt on kahtlemata eestlaste ja venelaste vahelised suhted. Ühel pool seisab hulk „vaga vesi, sügav põhi“ talupoegi, kellel vöö vahel 700 aastat kättemaksuiha, heinaharke teravaks ihudes ja kalja rüübates. Teisel pool on üks maailma imperialistlikemaid rahvusi, kes ülitugevalt positsioonilt praktiliselt hetkega vähemusrahvuseks kukkusid. Me peame neid mõistma – jah, seda küll. Ent mõistmine ei saa olla erandite tegemine. Muidu tekib olukord, nagu ühes kuulsas anekdoodis, kus ema lohutavalt Juku pead paitab: „Ei ole kandiline, ei ole kandiline...“ On küll kandiline, ja kuidas veel, nurgad nii teravad, et lõika või sõrme. Eesti integratsioonipoliitika on siiamaani üritanud välja mõelda lahendust, mis kõikidele võrdselt ja korraga meeldiks, täiesti arvesse võtmata siin elavate muulaste tegelikku olukorda.
Lasnamäel elava 64-aastase Nadežda ja Andrus Ansipi vahel ei saa tõenäoliselt kunagi efektiivset dialoogi olema. 17-aastase Sergeiga on selline olukord aga märksa kujuteldavam. Meie poliitiline kommunikatsioon on seni olnud ühe jalaga: eestlastele küll, aga venelastele mitte. Las nemad käivad Aljoša taga viina joomas, toovad paar korda aastas mõned närbunud nelgid hauale ja kirjutavad trafokapi seinale roppusi, mis meie siin ikka sudime – selline tundub olevat „integeratsioonipoliitika“ sõnum. Venelastele ei kommunikeeritagi ühtegi sõnumit, seetõttu ammutavad nad infot sealt, kust seda tuleb (ja mitte vähe). Keskerakond oma siiani selgusetuks jäänud (või ehk vastupidi liigagi selgeks saanud) eesmärgiga värbab peotäie rublade eest vene pensionäride armee, kes värisevi käsi kirillitsas paar plakatit maalivad ja viineripirukate eest Toompeal külmetavad. Seda kommunikeeritakse kui õilist võitlust kurja Ansip-Laari vastu ning vähemusgrupp pöördub oma mastaapse valgusmajaka poole – sest kuskile mujale ei saa.

Me ei saa enam võita juba kaotatud sõda: nad on siin ja nad ei lähe kuhugi (Putin ühe korra juba kutsus). Edukas poliitiline kommunikatsioon tähendaks seda, et mõlemale poolele kommunikeeritaks sama sõnumit.

Koolid peavad andma riigikeelset haridust. Meil on olemas ka välismaalastest õppuritele mõeldud kool, kus õpe toimub lingua francaes, elik inglise keeles. Kurb on see, et vene noortele presenteeriti eestikeelse hariduse ideed millegi kohustusliku või millegi priviligeerituna: kõigepealt anti teada, et nüüdsest peale on mõned ained kohustuslikus mahus eesti keeles. Nii on. Seejärel lansseeriti võimas reklaamikampaania, kus rahvariietes tibi mööda runway’d kargas ning rääkis oma vene sõpradele, kui lahe on Eesti ja eesti keel. Ühesõnaga: neile kommunikeeriti, et nemad on alamad, eesti keelt tuleb õppida paar tundi nädalas kohustuslikus korras ja eestlane olla on in. Palju tõhusamini oleks toiminud kommunikatsioon juhul, kui venekeelne haridus oleks täies mahus ära kaotatud elik võetud vastu mingisugune konkreetne ja selgroogne otsus ning presenteeritud seda võrdsete võimaluste andmisena. Praegusel hetkel on kahekümne kahe aastane eesti keele oskuseta venelane tööturul praktiliselt nähtamatu. Mida ta hakkab peale oma „kaks tundi nädalas“ eesti keele oskusega?

Kui Eesti poliitiline kultuur oleks demokraatlik, oleks see ühene kõigi ühiskonna liikmete suhtes. Hetkel jääb aga suur osa riigi elanikest diskussioonist hoopistükkis välja, mistõttu hõõgubki Õnneleiu ja Vassili vahel kustumatu vaenuleek.


Mõisa köis, las lohiseb

Tähelepanuta ei tohi jätta ka Eesti okupatsiooniajalugu. Seda mitte repressioonide või inimõiguste kontekstis, ei. Okupatsioon jättis eestlaste kognitiivsesse teadvusse sügava veendumuse, et võim on nõme. Valitsust kirutakse õlleklaasi taga olenemata tema töö efektiivsusest, see tuleneb lihtsalt inimloomusest. Teine asi on aga mõistmatus, et võim – see on rahvas.

Eestis pole suudetud seda teadmist eriliselt hästi kommunikeerida, võim kui selline ei tundu rahvale mitte kaugena, vaid lausa lõhestununa: kui me vaatame „rahva võimu“ kodanikualgatuse aspektist, ei tundu olukord sugugi nii hull. Valimisaktiivsus on viimastel valimistel tõusnud ning järgmistel Riigikogu valimistel tõuseb tõenäoliselt veelgi. Kodanikuühendused ja –portaalid on populaarsed. Sellegipoolest on rahva meelestatus võimukauge. Näitlikult võib öelda, et kodanikud vaatlevad endid maksumaksjate, ent mitte maksutarbijatena. Nähakse seotust omavahel, ent mitte seotust riigivõimuga.

Sellise olukorra põhjuse näitlikustamiseks on lihtne tõmmata paralleel ühiskonna mikroosakese, perekonnaga. Ükskõik kui murest murtud lapsed ei ole, nad ei lähe ema käest nõu küsima, kui vanemad köögis üksteise peale karjuvad. Selle asemel pakitakse kott ja ronitakse voodilinadest punutud nööri abil aknast alla naabripoisi juurde, hakatakse enesehävituslikult käituma või otsitakse abi hoopis valedest kohtadest. Praegu kommunikeeritaksegi tahtmatult rahvale sõnumit, et võimulolijad ei saa iseendagagi hakkama, mis siis veel lihtrahvast rääkida. Tekib minnalaskmismeeleolu ning saab alguse allakäiguspiraal, millest suhteliselt keeruline välja tulla.
Tuleb märkida, et sellises olukorras on inimesed ka väga lihtsasti manipuleeritavad, mistõttu igasugu poliitpalaganid (à la Ühtne Eesti) ja demagoogiameistrid saavutavadki üleliia kaaluka populaarsuse.

Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur? Paberi peal näeb kõik väga hea välja. Näiliselt toimib kõik just nii, nagu peab. Kulisside taga on aga näha, et lavadekoratsioone hoiavad paaniliselt üleval kaks ahastuses praktikanti, kes pole päris kindlad, kas etenduse lõpuni jaksu ikka jagub. Ehk oleks aeg publik appi kutsuda?