Kõikide esseede autor on Siret Schutting.
Enamik viiteid on toodud esseede all; juhul, kui keegi soovib mõnda viidet ja/või fakti täpsustada, jätta vastava essee alla kommentaar.
Kõik arvamused, kui pole märgitud teisiti, on autori isiklikud ning ei kuulu vaidlustamisele.
Kõiki esseesid võib vabalt tsiteerida, juhul kui tuuakse ära autori nimi ja soovitavalt ka essee pealkiri. Materjali ilma viitamise ja autori loata kasutamine on illegaalne.

Tuesday, June 16, 2009

She Likes Shiny Beads - India in Western Pop Culture

Being a part of the Western cultural space means being cosmopolitan. It is not unusual to be a black British muslim who only eats Thai food; your nationality no longer carries profound meaning to your cultural preference and principals. There is an Irish pub in every city and damn you if you don’t know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together under the golden arches of McDonald’s. Nevertheless, it’s not enough for the culturally greedy of the Not-Wild-Enough West. This essay will provide an overview of how India is being depicted in the Western pop culture and how much it resembles reality- why young girls think it’s wicked to wear bindis, how come the non-materialistic gurus sell their inner knowledge on 10%-discount and why „Slumdog Millionaire“ really won the Oscar.

India, without doubt, is one of the world’s most drastically diverse countries; not only on the cultural side, with its numerous languages, belief systems and cuisines, but also the materialistic means of people - India is a country of extreme wealth and also, extreme poverty.

The history of India dates back to over 9000 years ago, when the first settlements were founded. Throughout the centuries, many smaller republics and kingdoms were founded, until most of South Asia was united into the Maurya Empire in the third century BC. The invasions from Central Asia started in the 10th- 12th centuries and in the 16th century, India was colonized by European countries. By 1856, most of India was controlled by the British East Indian Company. As the result of the Sepoy Mutiny, India was brought under the direct rule of the British Crown. India was under the rule of Britain until the middle of the 20th century, when it gained independence from the British rule in 1947 and became a republic in 1950.

The most influential part of India’s history is, indeed, the British colonial era. British men went to Bombay and spread their culture there; when they returned to England, insanely rich and astonished by the saffron-smelling air of India, they spread everything they had learnt there in return. This sort of cultural exchange had a huge effect on both sides, but also triggered a debate: could it be possible, that instead of the exchange, one of the cultures was merely being aggressively influenced? It is true that nowadays, Indian nobles prefer to speak Queen’s English, have their five o’clock tea served with a teensy bit of milk and the national sport’s team of India is actually Manchester United; on a far more serious side – how bad was the influence, really?

The Soul Shangri-La

All little children know (or at least those who weren’t brought up by Pokemons) the story of Mowgli, written by Rudyard Kipling. Kipling is a British author born in Bombay and was recognized by George Orwell as the “prophet of British imperialism”. Indeed he was one of the many influential British people who gained their enigmatic touch from their special connection with India. It is impossible to talk about British exoticism without referring to India, since it had so much influence on British culture during that time and plays a huge role in exoticism even nowadays.

A much more modern “British Indian” author, as they are called, is Salman Rushdie, who wrote quite the notorious book, The Satanic Verses. His work was protested by Islamic groups so aggressively, that he spent nearly a decade underground for his protection. The question is, would their work have been so successful if they hadn’t lived in India?
In 1933, James Hilton described a paradise on Earth in his novel, Lost Horizon. The mystical valley was called Shangri-La and it became the synonym for the secluded island Western exoticism is ever so keen on searching for. James Hilton had found the definition for something that had existed for a long time but hadn’t quite been comprehended yet; the eminence of this paradise was like a resonance of the secret gardens in the old British manors every child dreams to find and now someone had found them for the adults. For the Brits, India was a huge Shangri-La. Everything they found there was in a sharp contrast to the rainy-gray Britain. That is why, everything that had a touch of India, became a source of gold. The secret of success for all these quasi-Indian authors, artists et al was the presence of the silent Shangri-La, the feeling they gave to their audience, the vicinity of the faraway.

Then what about now? It is no problem for an average man to book a ticket on Amadeus and take the next flight to Bombay; there is nothing exotic about the smell of saffron or an Indian woman any more, and you can have the best chicken tikka masala in the pub around the corner. Yet somehow, India has maintained a certain touch of “exoticism”, a certain immunity to the golden arches, naked pop stars and political correctness. There is still some inexplicable honesty in the land, some raw sincerity that draws people to it no matter what. It does not matter how bad the streets of Bombay smell or how many children live in the gutter, in the eyes of the European, India is colourful, noisy and... well, exotic. Why is that?

To assess high concentration of elements of one culture in another, one must look at them both. What is happening to the Western culture? Decade after decade, people are growing more “caring”, “tolerant” or “green”. Being generally nice has become a whole merchandising branch and you can buy yourself a wholesome attitude by donating five bucks a month to a random charity company, who will most probably spend that money on printing glossy carton flyers to attract more clients. There is nothing wholesome, nice or tolerant about the way Westerners live, yet they tend to spend a lot of money on showing that they do. However, our culture does not provide the means for that. Our society is built on Christian values, especially Protestant, which basically state that if you are diligent, you are successful. There is not much spiritual about any of the Christian sects and the deeper they get, they further they move away from the individual.

With the progression of secularization, it became possible to explore the possibilities of other religions as well and to the gray forbidding Christians, the colourful, meditating and insightful Indian religions were a temptation not difficult to give in to. Besides, you don’t really have to be a Buddhist in order to meditate and there is no need for becoming a dedicated Hindu in order to read the Kamasutra. The West had found its Soul Shangri-La.

One of the first “Western Gurus” was Swami Vivekananda who addressed the World Parliament of Religions in 1893. He travelled to the United States and introduced Hinduism there. Although he is considered to be the key figure for bringing Indian religion to the West, a much greater surge started in the fifties and sixties of the 20th century. Many Europeans and Americans had turned to India to search for answers to spiritual questions which could not be answered by the intellectual or religious systems of the West. For some reason, there was a whole boom of Indian spiritualism which took place in the sixties and seventies, mostly connected to the hippie movement, but not just that. A “guru” was kind of a fashionable must-have – hey, even the Beatles had one. The Western world was in search of a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to obtain from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked at music festivals. Again, on a far more serious side, gurus became iconic.

The most important spiritual figure is undoubtedly the Dalai Lama. Little do people know that the introduction of this Tibetan spiritual leader to the Western society took place in the 1940s, when the United States Army carried out an expedition to Tibet to strengthen the relationship between the two countries in the political climate of the Second World War. Dalai Lama was brought in front of wider American audiences in the 1950s after the Chinese occupation of Tibet.

The other immensely important spiritual figure is Sathya Sai Baba. Although he has never lived in Europe or the US, he has gained a lot of followers from these regions. He is stated to be a divine avatar and claimed to be capable of miracles; many of his activities are nevertheless highly debatable. Other important Western Gurus are Krishnamurti, Muktananda, Anandmurti and many more. It is often wondered how come they gain such popularity and such a number of followers. The answer to that is actually not that difficult to find.

Firstly, let’s look at the spiritual figures of Western culture. There is Jesus, the prophet, whose existence, let alone his deeds are widely debated and the whole essence of him has been quite mixed up throughout the centuries; there is the Pope, head of the Church, definitely less charismatic than the pink-robe-wearing Indian spiritualists (and doesn’t really spell “equal” to his humbles); there is Mother Theresa who took care of starving children and makes us all feel guilty for never being capable of such goodness; last, but not least, hundreds of saints and the stories of their horrible deaths for having faith. Turning to a love-preaching smiling man far away in India, who just wants you to care for others and find yourself seems a far better way out.

Secondly, let’s look at our life philosophy. In the Medieval Ages, we could buy off our sins. All one needed to do was to go to the market place and acquire an indulgence paper which stated that you are free from your sins. Nowadays, the indulgences have transformed into charity donations, sorting garbage and occasionally throwing a nickel at a homeless man. We buy freedom for our sins, because we have always been taught that it is utmost evil to wish anything for your own good and the utmost best to just do, as you are told. The Indian Soul Shangri-La tells you look within yourself to find true happiness; it embraces love and caring (and let’s be honest, the Tibetan bells sound much more calming than the Gregorian choir). People turned to the gurus, because they weren’t asked to buy an indulgence, they were asked to be indulgent.

Also, the hippie movement played a huge role on spiritualism being adapted to popular culture, since the youth faced a sense of hopelessness and dissatisfaction with the political situation; the Vietnamese war agitated a lot of pacifist protest actions, which led many to try out the more peaceful way of living and trying to transcend to higher planes of existence, often with the help of drugs.

She likes shiny beads

Despite the non-materialistic views of the Indian spiritualists, everything in relation to them and what they taught became a way to earn a fortune. By today, spiritualism is an industry, feeding on middle-age women and wannabe-hippies who “want to save the world, but all they do is smoke pot and smell bad” (words spoken by Eric Cartman, an important icon of Western pop culture). It can be debated whether it is ethical to gain profit from selling Sai Baba t-shirts or Dalai Lama amulets; however, it is much worse to earn money from selling “false spirituality” to those desperate for some consolation, pretending to open “secrets of life” and the “truths of Buddhist monks”.

As explained before, India was the discovered Soul Shangri-La, paradise for the Westerner. Since everything related to it (and its spirituality) became so accessible, there were many who saw it as a business opportunity. For the fast-paced life of the often-jaded metropolitan of the West, the vast and in-depth philosophies of the spiritual systems seemed to be too profound. It was far more profitable to package it in a more compact version, which allowed the busy city person to meditate to the sound of Tibetan bells on his way to work. In any random book shop, one can find a mind-boggling variety of different meditation, Indian spiritualism and Buddhism books. Most of them look incredibly nice, offer a number of Yoga positions and quite a selection of mantras to chant to oneself. It is so easy to become a zen-Buddhist: one can even buy a starter kit. The result is a completely warped image of the true beliefs, which mock the deep spirituality that was never meant to be marketed.

Sacred symbols and concepts have become so ubiquitous one can wear them on a t-shirt without ever knowing what they mean; some of the clothing elements have become seasonal fashion traits, completely patronizing the true values of a whole religion. There are two sides to every coin, and it’s not different here either: it is often stated that the nearness of for example Buddhism has a positive effect on people and makes them ponder upon the deeper sides of life; also, that it is everyone’s own business, how they approach such teachings and that everybody should have the right to choose the level of depth of their commitment to certain belief systems.

However, Indian spiritualism has ceased to be what it should be in terms of holiness and rather become iconic in popular culture. For an example, let’s observe the holy symbol “AUM”. It is one of the most sacred symbols to Indian religions (Hinduism, Sikhism, Buddhism etc) and marks the sound of the creation of the world. The vibrating sound is used by Buddhist monks (and other religious followers) for meditation. In popular culture, the symbol is often used in fashion patterns, especially on bags and shirts; it is a popular symbol to be used as song and album titles (e.g. the band Soulfly) and immensely popular as a tattoo figure. Again, it can be debated whether it is ethical to use a holy symbol so ubiquitously or is it considered to be a free expression of self spirituality. Nevertheless, it is clear that in frequent occasions, it is used as a marketing tool which makes the product more amiable to those wishing to express “being different”, for example, teenagers.

There are other genuinely Indian things which, for some reason, have become immensely popular in the West. It is not uncommon to see an average Western woman without any Indian roots or spiritual goals wearing a bindi for mere element of style (“bindi” is a small dot or piece of jewellery worn on the forehead, which no longer depicts marital status, religious affiliations or age in India. In popular culture, they have been worn by Gwen Stefani, Madonna, Nelly Furtado and others); beauty parlours offer henna paintings for hands and feet (henna paintings or “Mehndi” are used for decorating the bride in Indian tradition); there are many tattoos in Sanskrit or Hindi, offering spiritual Vedic or Buddhist quotes. It is often wondered, why Indian symbols are so highly popular and often the answer is found in the raw exoticism that glows through everything related to it.

There is something royal and luxurious to the image of India; no matter whether one imagines the elephants washing each other in the nature of Kerala or the thick, humid air of Bombay, there is something hypnotic to the feel of it. If to look at it from a more sociologic point of view (and from the not-that-scientific “Soul Shangri-La” point of view), it can be observed that in the frequent images linked to India, there are always pleasure allocations. And, well, maybe she just likes shiny beads.




Baby Belly Dance For Me

Apart from religious symbolism, discount spiritualism and self adhesive bindis, there are other fields of interest to the culturally greedy.
Bollywood is the largest film producer in India and one of the largest in the world. The stories are simple and romantic, filled with dance and song. Bollywoodism has had immense effect on our popular culture – in the 2000s, Bollywood triggered the rebirth of American musical films which finally lead to a complete renaissance of the genre (Moulin Rouge!, Chicago, Rent, The Phantom of the Opera, Mamma Mia!). Bollywood films have been nominated to BAFTA and Academy Awards best foreign film awards; several Hollywood films are believed to have been inspired by its Indian brother and the influence of filmi music can also be seen widely in pop music all around the world (Dr. Dre, Black Eyed Peas, Ciara and others).

Again, we can return to the Soul Shangri-La, this time in a much more prosaic manner. The message distributed by Bollywood is naive, simple and undubious. It does not require any special thought, yet it twiddles one’s emotions quite virtuously. Adding Indian elements to our popular culture gives the certain touch of that same saffron air British colonialists loved to remember by their cup of tea, without the requirement of adding profound cultural relicts. It’s colourful, it’s glittering and, most importantly: it spells out “sex”.

Exoticism is so tempting to both the Old and New World because of its raw humanity. Whether we are talking about the dark skinned amazon from the rainforests or a topless harem girl of Persia, it is clear and understandable, what we are expected to sense. Certainly there are numerous other aspects to it, but most of the not spiritual export articles have an erotic touch to them. Belly dancers and exotic women are a good addition to Western popular culture which managed to go so far with its liberation in the beginning of the 21st century that nudes and intercourses ceased to be shocking. If a pop music video did not contain erotica, it could have been taken off the list before it ever aired (see Christina Aguilera – “Dirrty”). Adding bollywoodic elements, beautiful women who “know the moves” was everything needed to spice things up a bit.

The culmination of this progress was undoubtedly the comedy movie “Guru” released in 2002, which gave quite another role to the Western Gurus and intentionally or not, depicted quite a few hot spots of the whole fabricated spiritualism industry. In a nutshell, the plot focuses on an Indian man coming to the States, hoping to achieve the American Dream. He is drawn into the porn industry, quite accidentally, where he meets Sharona, the American porn star. He cannot perform as he’s expected to so he quits the business, but as he has lost his job as a waiter, Ramu finds himself in quite a pickle. He uses spiritual knowledge about sex to become a Guru for the rich, earns a fortune and becomes iconic. The film grandly culminates with an American rich girl being crowned as the guru instead.

Firstly, Indian movie industry had been influencing the market for a while by then and Guru was merely a matter of time. However, the way of depicting things was a perplexing image of how things really work. A sex guru? Indian spiritualists who travelled to the other side of the world in the end of the 19th century to preach about their ways of thinking had apparently transformed into dancing sex gods who cashed in checks of wealthy Americans while giving them private parties. Sure Deepak Chopra had converted meditation and self indulgence into soul Big Macs, but at least there was a bit of spirituality involved. The 2002 movie was quite openly honest about the situation of “spiritualism” in the guru-business. Although Indian spiritualism is still highly influencing Western popular culture, after tantric books were replaced by Sex and the City and Madonna converted to Kabbalism, the role of India in our pop culture took a new direction.

The Slumdog Filthionnaires

Enough of Buddhism, cried out the public, we want the real thing. The first wider outburst of this new Indian symbolism was probably the movie Darjeeling Limited (2007) which tells the story of three brothers setting on a train voyage across India. The country became a symbol for... well, India. It shrugged off the old, heavy image and became a land of adventure, insight and diversity. Darjeeling Limited was like On the Road and Fear and Loathing mixed, with the inevitable dose of exoticism glowing within. The real India forced itself heavily in the picture.

Certainly, the most recent years have indeed brought India more closer as a country, not just an image of one; due to political and economic reasons, it is losing its colonial, Kiplingish fragrance and attaining a new, more modern and chaotic imagery. Since secular matters became more eminent than spiritual, the pop culture symbolism altered as well, leading to the Slumdog Millionaire phenomenon.

As observed before, the West tends to act amiably towards all chances of expressing charity and tolerance when- and wherever possible. India with its extreme wealth and extreme poverty side by side provides a good opportunity for such gestures. Slumdog Millionaire follows the Bollywood simple, romantic plot, mixing it with Western fairytales, globalization and Americanism. It is a jackpot cocktail, stirred not shaken, with everything one can expect from a blockbuster movie, with a very important element attached: the chance to pity. Slumdog Millionaire is not a movie about India, it is pure popular culture, since it tells a story through the eyes of the Western world. In the 60s, exotic pop culture marketed spiritualism; a bit later, it marketed sex; now, it markets charity.

The reason why the movie has become so popular is not so much the fact that it is somehow better than the others; it is the fact that it would be an ultimate expression of cynicism not to like it. Sure, it’s a masterpiece with a fascinating plot and great scenery, but we all shed a tear seeing the young Indian boy literally crawling out of faeces to achieve his dreams. Slumdog Millionaire did to the movie industry what Ayn Rand’s Fountainhead did to literature back in the 40s. Return to simplicity, great narratives and heroic ideals and add a hint of something strange, something warped. The results can never fail.

Perhaps India’s high influence to Western popular culture is indeed caused by its everlasting diversity. The country has played a huge role in Western exoticism for greatly over a century now and instead of fading, it seems to be growing. India has influenced all everything from popular music to internal design and manages to maintain its own specific aura which doesn’t dissolve in the raging globalization.

Sunday, June 14, 2009

Religioosne Fundamentalism

Maailmas, kus prohvetite asemel promeneerivad pesumodellid ja religioosset sõnumit edastab MTV („What would JC do?“), on raske uskuda, et keegi kuskil lapsi oma Jumala eest sõtta saadab või kõikidest maistest naudingutest loobub. Ometi tekib pidevalt juurde süvausklikke grupeeringuid, kes, kuitahes erinevad, üritavad kõik mingit püha eesmärki täita. Selliseid grupeeringuid ja nende liikmeid peetakse religioosseteks fundamentalistideks. Käesolev essee vaatleb kolme alateemat; esiteks, mis iseloomustab fundamentalismi? Milles seisneb tema olemus, kuidas seda mõistet määratleda, milles seisneb probleem ning kui probleem on tõsine, on ta ka „ravitav“? Teiseks käsitleb essee religiooni kui sellise ja religioosse fundamentalismi omavahelisi konflikte - kas selline meelsus on rohkem seotud religiooni või sotsioloogiliste teguritega, mida üritavad fundamentalistid saavutada ja mida see eesmärk meile ütleb ning mis on sekulaarne fundamentalism ja kas ta üldse erineb kuidagi religioossest. Kolmas osa keskendub eelkõige religioosse fundamentalismi agressiivsusele (Jumala sõduritele, enesetaputerroristidele, lihasuretajatele jne), fundamentalismi psühholoogilistele teguritele, postmodernismi rollile fundamentalismi tekkes ning erinevate maailmavaadete valikute erinevusele.

Fundamentalisti iseloomustab keskmise inimese jaoks fanaatilisus, mingitest tõdedest paaniline kinnipidamine ning üleüldine vastumeelsus oma eluviisi õigsuse üle arutlemise suhtes. Põhimõtteliselt võib selline kirjeldus keskmise fundamentalistiga küll kattuda, ent konkreetseiks fundamentalismi tunnusteks võib lugeda järgmisi: grupisisese ideoloogia universaliseerimine (ehk siis õige on ainult konkreetse usulahu/sekti/grupi arvamused ja tõekspidamised ning kellegi teise omad ei kuulu arutluse alla); sallivuse kohustus puudub (ka ellujäämine pole tähtis, kuna valesti elatud elul pole mõtet); rõhutatakse gruppidevahelisi piire; proovitakse olla poliitiliselt aktiivsed; luuakse „vaenlase“ stereotüüp, kusjuures tähtis pole mitte vaenlase tundmaõppimine, vaid tema identifitseerimine. Religioosne fundamentalism eeldab ka ühe Absoluutse Tõe olemasolu; nii, nagu matemaatikas on aksioomid, on protestantlikus fundamentalismis selge, et Piiblis on kirjas sulatõde ja et Jeesus sündis Neitsist. Need asjad on tõestamatud, ent ümberlükkamatud. Nad eksisteerivad pühade dogmadena ning justnimelt nende olemasolu on kõige kindlam fundamentalismi tunnus. Teoorias on kõigil inimestel üks püha tõde, millele nende maailm ülesehitatud on. Selle „tõe“ ümberlükkamine toob kaasa kogu ülejäänud süsteemi hävimise ning inimese psüühilise laostumise. Sellest aspektist oleme me kõik fundamentalistid – meie kõigi maailm püsib mingitel teatud, üldtunnustatud tõdedel, mis hoiavad süsteemi tööd. Milles seisneb siis probleem? Miks ei või mõned rühmad inimesi midagi väga tõsiselt uskuda?


Kuitahes küünilisena see ei kõla, võib öelda, et suur osa praegusest „probleemist“ on tegelikult populism. Läänemaailma (ennekõike USA-d) hirmutab tõsiasi, et on olemas rühmad inimesi, kes ei pea oma teguviise millegagi põhjendama ning keda ei saa mitte millegagi ära osta. Vägivallaga neile vastu minema tähendab märtrite tootmist ning ajaloost võib õppida, et märtrite tootmine pole üldjuhul kõige parem suhtekorralduslik idee. Paljud terroristid on „religioossed fundamentalistid“ ning death toll tõuseb iga päevaga, ent kõige tähtsam on meeles pidada, et vägivalla põhjendamine „usuga“ on lihtsamat teed minek.


Üks tähtsamaid inimese sotsioloogilisi tegevusi on jäljendamine. Niimoodi tekivad trendid, kombed ja lõpuks traditsioonid. On märgatud, et pärast enesetappe, mida meedias laialt kajastatakse, tõuseb märgatavalt auto- ja lennuõnnetuste hulk (nädal aega pärast enesetapu kajastamist). On ka leitud, et õnnetustesse sattunud autode ja lennukite juhid olid enesetapjatega üllatavalt sarnased – kui suitsiidisooritaja oli nooruk, said õnnetustes surma noormehed, kui keskealine naisterahvas, siis nemad. Tuntuim sarnane näide on 19nda sajandi Saksamaalt, kus „Noore Wertheri kannatuste“ ilmumise järel leidsid aset massienesetapud.


Vaadates terrorismiakte, näeme sageli huvitavat tendentsi: pärast pommiplahvatuste, kaaperdamiste või muu sarnase toimumist väidavad end vastutavad olevat mitu terroristide jõuku. Vaevalt on neil mäluprobleemid ning raske meeles pidada, kes täpselt „punast nuppu vajutas“. Kellegi kuritöö ahvatleb mitmeid sellest osa saama ning kindlasti mitte religioossetel põhjustel – lihtsalt sellepärast, et nad on üksteisega sarnased.


Kui moslemist Abdul rändab Pakistanist Suurbritanniasse ning lõhkab seal autopommi, kuna mingi teatud linnaosa suhtub oma pakistanlastest immigrantidesse halvasti, leiab mitu pakistanlasest noorukit, et too terrorist on nendega sarnane, suri kangelasena ning võitleb oma õiguste eest. Nad ühendavad oma jõud ning neist saab terroristide grupp, keda Lääne meedia nimetab islamiterroristideks. See praktiliselt kanoniseerib nende ürituse ning immigrantide kriminaalsest jõugust sai korraga Püha Sõja pidaja. Probleem pole mitte religioosses fundamentalismis, vaid terrorismi sidumises sellega.


Tähtis on mõista, et paljud terrorismirühmitused väidavadki, et nende eesmärgid on religioossed ning et nad võitlevad oma Jumala eest. Kui keskmine inimene võtab selle endale teadmiseks ning keeldub asja üle edasi juurdlema, tekivadki üldised tõekspidamised (kõik terroristid on moslemid jne). Tegelikult peaks kõiki religioosselt fundamentalistlikke rühmitusi lähemalt uurima ning püüdma neid mõista, mitte sildistada. Muutes islamifundamentalistid globaalses meedias „terroristideks“, tekitatakse surnud ring, millest välja pääseda on raske.


Teine probleem on aga hoopis erinev ning vägivallaga seotud mitte otseselt, vaid kaudselt. Teatavasti on Lääne maailmas ja arenevates heaoluühiskondades tolerantsus edasi arenenud „poliitiliseks korrektsuseks“, mis mõnel pool juba naeruväärseid mõõtmeid võtab. Umbes sama kolossaalseid mõõtmeid võtab (ja on juba ammu võtnud) tsivilisatsioonide kokkupõrge, mis 21.sajandil muutunud kaootilisemaks, kui iial varem. Esiteks põrkub omavahel Lääne väga vabameelne maailmavaade ning islamimaade sügav konservatiivsus. Lääne (eelkõige siis USA) nooruklik vabastamisind proovib seda kultuuri muuta ning nende „ahelaid murda“, tekitades sellega tegelikult palju suuremat hävingut. Mõlemad kultuurid üritavad üksteist muuta ning tulemuseks on kaos ja vägivald.


Üks parimaid näited sellest on üks Taani ajalehes ilmunud koomiksiriba, kus kujutati prohvet Muhamedi ning sellele järgnenud moslemikogukonna viha. Tegemist on Taani ajalehes ilmunud koomiksiga ning teatavasti Taani, olles Euroopa riik, evib sõnavabadust. Koomiks ei õhutanud mitte mingisugusel kujul viha ega ei kujutanud moslemeid (või nende usku) negatiivselt. Kuidagimoodi sai aga sellest kahe kultuuri vaheline väga terav konflikt. Koomiksist. Miks? Moslemitel on keelatud Muhamedi pildiliselt kujutada. Taani koomiks seda siiski tegi, rikkudes sellega moslemite koodeksit. Islam ei ole Taani riigiusk, ka ei olnud ükski koomiksi autoritest moslem; Taani riigis pole ka seadusega keelatud koomikseid joonistada või nendes usutegelasi kujutada. Probleem oli selles, et moslemite kogukond tundis ennast ühe väikese Taani ajalehe poolt solvatuna.

Siin tulebki välja tugev tsivilisatsioonide kokkupõrge – loomulikult peaks austama teise kultuuri tavasid, ent Taanis kehtivad siiski Taani seadused. Konflikt tekkis, kuna Läänes propageeritakse väga tugevalt tolerantsust ning „poliitilist korrektsust“, mis annabki moslemitele hea võimaluse kõiges õigust nõuda.


Paralleelne näide oleks USA Lähis-Ida „vabastamine“. Lähis-Idas on islamiriigid, nad järgivad oma reegleid ning on seda teinud juba pikka aega. Selge on, et meie kultuurile on ebameeldiv mõelda, et naiste roll on vähemtähtis, kui meeste oma ning et sageli lõpeb kohtumõistmine meie mõistes süütu inimese kividega surnuksloopimises. Selle asemel, et tegeleda tõsiste inimõiguste rikkumistega ning proovida probleemile rahumeelselt läheneda, tapeti nii tsiviilisikuid, terroriste kui ka oma sõdureid, tegeleti räige vägivallaga ning tituleeriti end suurteks vabastajateks ning heategijateks. Püüdes hävitada (või „kahjutuks teha“) islamifundamentalisti, ollakse ise fundamentalistid.


Teisisõnu, üks religioosse fundamentalismi tõsiseid probleeme on tema ilmne seotus vägivallaga. Seda tõenäoliselt muuta ei saa, kuna usu ettekäändel tapmine on ühiskonnaga kaasas käinud alates religiooni tekkimisest – nii ohverdamised, märtrisurmad kui ristisõjad on usust tingitud ning jätkuvad kuni usku kui sellist enam ei eksisteeri (mis inimloomusele on võimatu).


Kui aga religioosne fundamentalism (või lihtsalt fundamentalism) on probleemne, kas ta on ka „ravitav“? Arvan, et fundamentalism on teatud määral kodeeritud igasse inimesesse ning garanteerib psüühilise stabiilsuse. Teatud tõekspidamised peavad olema ümberlükkamatud, et nende peale saaks ülejäänud maailmavaate ehitada. Fundamentalistide grupp per se ei ole otseselt vaenulik, vägivaldne või probleemne, negatiivseks muutub ta ikka seoses teatud aktsioonidega, sellepärast ei saa ei religioosset ega muud fundamentalismi universaalselt „ravida“.


Kui palju on aga fundamentalistide rühmitustel tegelikku seost religiooni endaga? Vaatleme kristlikku fundamentalismi. Juba valgustusajal hakati ründama kiriku tõekspidamisi ning maailmapilt muutus oluliselt sekulaarsemaks; 19ndal sajandil koos Darwini evolutsiooniteooriaga astuti Piiblile juba konkreetselt vastu. Euroopas võeti kõik ideed vastu ning kirikukriitikasse suhtuti positiivselt, et mitte pärssida ühiskonna arengut. USAs läks aga teisiti. Miks? Euroopas on sajandite vältel kristlik maailmapilt sisse juurdunud ning muutunud normatiivseks. Ei pea olema kristlane selleks, et järgida kristlikke käitumisnorme ja suhtuda kristlikku maailmapilti kui domineerivasse maailmakäsitusse. USA on aga noor ühiskond ning, mis peamine, tehislik. Seal ei eksisteeri sügavalt juurdunud traditsioone ja kirjutamata seadusi, minnes Piibli vastu rüvetati kõike, millel USA ühiskond baseerus. Seda võeti kui isiklikku solvangut ning kohe algas vastureaktsioon (mis kreatsionismi eest võitlejate näol kestab siiani). Kaks naftamiljardäri rahastasid lausa kanoonilisi traktaate, et ühiskond püsiks stabiilne. Kui vaadata, millisel perioodil muutused aset leidsid (19nda sajandi keskpaik ja lõpp), on selge, et ei võideldud mitte ainult Piibli tõdede püsimise eest, vaid kogu senise elukorralduse eest. Kadusid suured narratiivid, toimus tööstusrevolutsioon, endised tõekspidamised ja harjumused kadusid, maailm muutus kiiresti ja kaootiliselt. Sellises olukorras oli kõige lihtsam midagi ette võtta inimesele kõige isiklikuma ja lähedasema, usu, muutmise vastu.


Piibel on ilmeksimatu ja tõene. See annab inimestele otsese pidepunkti ning reeglite kogumiku. Maailm toimib täpselt nii, nagu Piibel ütleb. Pole vaja midagi vaidlustada, millegi üle juurelda, millegi pärast muretseda. Kõik on selgeks tehtud. Fundamentaalsetel kristlastel on olemas tõed ehk dogmad: Piibel on ilmeksimatu, Jeesus on jumalik, mitte inimlik, Jeesus sündis neitsist, Jeesus suri ristil ennast inimeste pattude eest ohverdades, Jeesus tõusis füüsiliselt surnust üles. Need tõed on ümberlükkamatud ning kristliku fundamentalisti maailma alustalad. Sellest lähtudes võib öelda, et kristlik fundamentalist on põhimõtteliselt süvausklik. Sellegipoolest, kui minna veidi sügavamale, hakkavad kooruma häirivad tõsiasjad.


Kristlikud fundamentalistid, keda kutsutakse evangelistideks, pole lihtsalt üks rühmitus, kes usub Jeesust natuke tugevamini, kui teised. Neid on Ameerikas umbes 80 miljonit ning nad on kõik ühendatud (õigemini, ühendatavad) – teisisõnu, juhul kui nad peaksid valima, oleks tegemist väga mõjuvõimsa poliitilise liikumisega. George W. Bushi valitsemisajal kohtus president iga nädala alguses kristlike fundamentalistide juhtfiguuriga, et temaga riigi juhtimise üle juurelda. Kuivõrd siin on tegemist riigi ja kiriku lahususega, pole vaja kommenteeridagi.


Pigem on religioosne fundamentalism seega sotsioloogiline nähtus, mis ilmneb kaootilises olukorras, kui inimestel on vaja mingitest aksioomidest kinni hoida, et vältida oma maailma kokkuvarisemist. Kui ta on juba tekkinud, omandab fundamentalistlik liikumine või mõtteviis suure mõjuvõimu ning võib (USA näitel) kontrollida isegi poliitikat.

Fundamentalism ei ole ju lihtsalt grupp usklikke inimesi, tegemist on eesmärgi nimel tegutseva rühmitusega, kes üritab midagi saavutada. Filmis „Jesus Camp“ räägib Becky Fischer, laagri juhataja, eesmärgist toota väikeseid sõdureid, kes oma usu eest võitleksid. Jätame kõrvale eetililsuse ja legaalsuse küsimused (tegemist on siiski väga tugevalt viha õhutava grupeeringuga). Mis on tema eesmärk? Lapssõdurid? Ei. Fundamentalistide eesmärk on panna ka teised uskuma, et vaid nende tõde on Ülim Tõde. Selle saavutamiseks oldakse nõus minema väga kaugele. Tähtis on mõista, miks nad seda teevad. Kui keegi on fundamentalist, kaotab ta ära kõik valikuvõimalused. Olemas on vaid üks tõde ning kõik muu on vale; kõik, mis ei sobi tema uskumustega kokku, on olematu. Et kaotada ära pisikest mõra tammis, mis võiks kõik purustada, on tal vaja teiste kinnitust, et usutu on tõesti kõige õigem. Kas teiste kinnitus saavutatakse vägivaldselt või mitte, pole oluline – Ülima Tõe nimel võib probleemideta tappa.


Ent millise Tõe nimel võitlevad sekulaarsed fundamentalistid? Huvitaval kombel on pärast evangelistide võidukäiku Ameerikas tekkinud ridamisi sekulaarfundamentaliste, eesotsas Richard Dawkinsiga. Sõnasõda kahe äärmusliku poole vahel on eriliselt põhjustatud tulisest kreatsionismidebatist, mis üritab kreatsionismi teadusega võrrelda.

Vaatleme olukorda lähemalt. Kreatsionistid (kuna Piibel on sõna-sõnalt tõene) väidavad, et maailm loodi umbes 6000 aastat tagasi seitsme päevaga Jumala käte poolt. Nad ei tunnista evolutsiooni või üldse teadlaste „loodud“ tõestusmaterjali inimeste varasema ajaloo kohta ning väidavad, et teadlased on rumalad, valetavad inimestele näkku ja neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.


Richard Dawkins et al väidavad, et evolutsioon on vägagi olemas ning et religioon (eriti religioosne fundamentalism) on täielik lollus, mis pärsib inimeste arengut ning takistab teaduse tööd. Usklikud on nende arust rumalad, valetavad inimestele näkku ning neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.

Siin võib märgata teatavat tendentsi – mõlemad pooled üritavad tõestada tõestamatut Ülimat Tõde, kuna see on ilmselgelt aksioomne, ning selle asemel, et kasvõi hetkeks möönda, et teisel poolel võib mõnes punktis õigus olla, tambitakse kõik oma vaateväljast eemal olevad tõsiasjad maatasa ning tembeldatakse vastane „rumalaks“. Nii religioossed kui sekulaarsed fundamentalistid häbistavad kõike, mille eest nad peaks tegelikult seisma ning naeruvääristavad kogu debati tegelikku tähtsust. Küsimus ei ole tegelikult absoluutselt religioosne, kreatsionistid üritavad usust teadust teha ning see ei saagi mitte kunagi õnnestuda, kuna usk on rajatud tõestamatuse printsiibile. Teadus üritab maailma valemite abil kirjeldada ning seetõttu saab arvestada vaid mõõdetavaid tõendusmaterjale. Selge on see, et ka teaduses tehakse väga palju vigu ning vasturääkivusi teadusteooriates on tõneäoliselt rohkem kui Piiblis; sellegipoolest on Richard Dawkins ja kõik temasugused selgeks näiteks, et fundamentalism ilmneb ka fundamentalismivastasuses; fundamentalisti ja tavalise inimese erinevus seisneb valikuvõimaluste jätmises ning ratsionaalses argumenteerimises. Meil kõigil on omad põhitõed, millest loobuda on raske, ent need peaksid olema põhjendatavad.


Pöördume tagasi fundamentalistliku vägivalla juurde; me kõik „teame“, et moslemid on terroristid, ameerika kristlased God Warrior’id ning suurlinnades on mõned suitsiidsed ususektid, kes üldjuhul ohtlikumad iseendale, kui teistele (ning sedagi harva). Mingil põhjusel on fundamentalistide stereotüübid meisse nii sügavalt kinnistunud, et neist lahti saada on peaaegu võimatu. Veel võimatum on püüda mõista nende inimeste maailmavaadet ning nende tegude põhjendatust; nende „halb“ ja „hea“ on hoopis erinevad meie „halvast“ ja „heast“, nende väärtushinnangud täiesti teistsugune. Selleks, et fundamentaliste mõista, tuleb arvesse võtta palju psühholoogilisi aspekte.

Esiteks, fundamentalistidest „jumala sõdurid“ tegutsevad ülla eesmärgi nimel. Ükskõik, kui palju hirmu, verd ja laipu nad enda selja taha ei jäta, nende jaoks on see püha. Kõik, mida nad teevad on ülima headuse väljendus ning kõik surmad asja eest, kuna vales tões elul elamine polegi elamist väärt. Mitte „tapetud“, vaid „päästetud“. Sellist maailmapilti saabki seletada ainult vajadusega oma suhteliselt põhjendamatut „tõde“ kinnitada. Võttes äärmuslikke samme, saab inimesest märter või kangelane, ning kõik austavad kurbi kangelasi. Keegi neist ei istu vanglas seetõttu, et ta rikkus seadust või tappis inimese; nad “nälgivad külmal kongipõrandal, võideldes lõpuni oma usu eest“. Sest see on palju ilusam, kui reaalsus. Fundamentalism annab igale inimesele võimaluse olla kangelane ning see on ääretult tähtis tegur, eriti Lääne postmodernistlikus ühiskonnas, kus kangelasi polegi.

Usu nimel võidelda – milline üllas eesmärk! Üks kristlik noortebänd avaldas raamatu „Jesus Freaks“ (eesti keeles „Jeesusfriigid“), milles on kokku kogutud palju lugusid kristlastest, kes on oma usust kinni hoidnud elu hinnaga. Seal tuuakse näiteid nii kaugest ajaloost, Nõukogude Liidust kui tänapäeva arengumaadest. Kõiki lugusid ühendab üks asi – nad kõik kas surid või kannatasid rängalt oma usu tõttu. Surm, tapmine ja vägivald on selles raamatus ilus, hästi lõhnav ja lilledega inkrustreeritud; elu väärtus on kristliku fundamentalisti jaoks mitte just väga kõrge. Selline suhtumine loob olukorra, kus inimene kaotab ära oma loomupärased instinktid ning deinternaliseerib ühiskondlikud normid; temast saab „märter“ või „sõdalane“ ning ta loobub täitmast üldtunnustatud reegleid, mis tema usule vastu käivad. Mida rohkem ollakse tema vastu, seda edukamaks osutub tema tee.

Nimelt, märtritel ja kangelastel on üks tähtis omadus: nad on ohvrid. Neid põlatakse nende tõekspidamiste eest või on nad kaotanud kedagi/midagi ülimalt tähtsat, mida nad nüüd päästma peavad; nad on ohvrid, nendele on tehtud liiga, ent nad ei kohku tagasi, et oma üllast eesmärki täita. God Warrior, kes õhutab väikeses maakoolis viha moslemite vastu, mille tulemusel nädal aega hiljem üks moslemi noormees metsas surnuks pekstakse, tunneb, et ta on midagi võitnud. Kui seesama God Warrior vangi pannakse, muutub ta märtriks ning suuremaks kangelaseks, kui enne oma peas. Teda vangistati oma usuliste veendumuste pärast, ent ta jätkab oma risti kandmist. Tee saab olema raske, ent lõpuks jõuab ta Tõotatud Maale.

Kedagi ei huvita tegelik pakutud „eesmärk“, aga kõiki huvitab nende roll, mida nad õõvastavas usuteatris mängivad. Kui hirmsale kuritööle külge panna religiooni silt, muutub mõrvar omasuguste silmis märtriks ning tema kaaskondlased julgustuvad veel ja veel.

Aastaid on inimesi hämmastanud Jonestowni juhtum, kus 1977ndal aastal pani Jim Jones’i juhitud Rahva Templi ususekt toime massienesetapu. Ligi tuhat inimest jõi eraldatud Guyana asulas suurest tünnist mürki; laibad lamasid rahulikult üksteise kõrval.

Enesetappu on üritatud seletada Jim Jones’i erilise karismaga, usuliste tõekspidamiste tõsiduse ja paljude muude teguritega; tegelikult peitub kõige lihtsam lahendus just fundamentalistide psühholoogias.

Esiteks, neil oli oma äärmuslike tõekspidamiste süsteem, oma Tõde, mida nad kaitsesid. Inimesed loobusid oma peredest, varast, sõpradest, et kolida San Fransiscost suvalisse asulasse Guyanas, kus nemad olid suures raadiuses ainsad ameeriklased. Nad lõid omaenda eraldatud keskkonna, kus kehtisid vaid nende oma reeglid. Teiseks oli neil väga tähtis „roll“ – nad kõik olid Rahva Templi liikmed, nad olid Templi poolt päästetud ning oleks olnud vale oma „rolli“ reeta. Massienesetapp toimus seetõttu, et esimene inimene jõi ning kõik teised järgnesid esimesele käputäiele. Neil kõigil oli võimalus olla usukangelane ja märter, kuidas saanukski nad seda asendada „ärajooksiku“ või „reeturi“ omaga.

Fundamentalistidel pole mitte ainult must-valged tõekspidamised, vaid ka rollimääratlused. Selleks, et olla edukas ja heakskiidetud, on vaja järgida kõiki reegleid, ning väga täpselt. Jonestowni juhtum on murettekitav, eriti seetõttu, et fundamentalistlikud rühmitused on kasvanud ääretult suureks ja mõjuvõimsaks ning sarnase järeleandlikkuse kordumine võib viia väga traagiliste tagajärgedeni.

Suurt osa fundamentalismi must-valgestumises mängib loomulikult Lääne ühiskonna kaootilisus ning postmodernistlik maailm, mis on kaotanud ära traditsioonid, normid ja suured narratiivid; ühiskond, milles liiga palju vabadust ja valikuid, mille sisse kaob inimene lihtsalt ära. Need, kes sellega hakkama ei saa, loovad oma väikese pseudoühiskonna, mille sees kehtivad väga täpsed ja kindlad reeglid. Samamoodi, nagu täielik boheemlane satub sõjaväest vaimustusse ning hakkab käituma nagu kõige fanaatilisem militarist, muutub kaootilises ühiskonnas segadusse sattunud indiviid fundamentalistlikuks ning loob endale selged reeglid, mida järgides on kõik lihtne ja ühene. Postmodernism soodustab väga selliste rühmituste tekkimist – esiteks seetõttu, et inimestel on vajadus traditsioonide ja normatiivide järele, teiseks oma vabadusega, mis laseb sellistel grupeeringutel tekkida. Märtreid tekib küll vähem (NSVLis oleks 80 miljonit kristlikku fundamentalisti täiesti mõeldamatu nähtus, ent samas kõik elimineeritud muutusid märtriteks), ent probleeme rohkem.

Küsimus on oskuses oma valikuid hallata – mittefundamentalist lubab oma maailmavaatesse ka teisi tõekspidamisi, annab võimaluse oponendile ning ei välista, et tema maailmavaates võib vigu olla. Fundamentalisti jaoks tähendaks valikute suurendamine süsteemi kokkuvarisemist; miski, mis on ehitatud tõestamatute tõdede peale, ei saa olla arutletav. Piibel kas on või ei ole tõene, siin ei saa olla mingisugust vahevarianti. Samuti ei saa olla kaheldav, kas Jumal lõi maailma või mitte. Milline oleks siinkohal kompromiss? Et Jumal lõi inimese, evolutsioon tekitas banaanid ning lendav spagetikoletis tegi mäed ja härjapõlvlased? Fundamentalistikus maailmapildis ei saa olla valikuid ning selles seisnebki nii nende tugevus, kui nõrkus.

Religioosne fundamentalism on vältimatu ning sageli vägivaldne nähtus, ent oma olemuselt mitte niivõrd religioosne, kui sotsioloogiline. Konflikt fundamentalistide ning ülejäänud maailma vahel on terav, eelkõige nende suutmatuse pärast teiste valikud mõista ja austada ning nende eesmärgiga levitada iga hinna eest Püha Tõde. Ka sekulaarsed fundamentalistid on tegelikult usuhullud, kuigi nende usk on ateism – usk jumala puudumisse. Kuigi meie kõigi jaoks on olemas pühad ja ümberlükkamatud tõed, tuleb religioossele fundamentalismile ning sellistele tõekspidamistele väga palju tähelepanu pöörata. Kui me seda ei tee, võib juhtuda, et fundamentalistid saavad palju rohkem mõjuvõimu, kui oleks soovitav. Ükskõik, milline poliitiline süsteem parasjagu võimutseb, igal inimesel peaks olema vabadus isiklikuks arvamuseks ja usuks. Niikaua, kui see kedagi teist ei riiva (või ohverda).

Sunday, May 17, 2009

Reaalsuse lätted

Reaalsuse olemust võib vaadelda mitmes erinevas kontekstis – reaalsus konkreetse indiviidi seisukohast, reaalsus kui fenomenoloogiline üldmõiste, reaalsus kui kõikide hetkel esinevate nähtuse ja ilmingute abstraheeritud tunnetus, sotsiaalne reaalsus kui ühiskonna konstrukt. Reaalsust saab mõista mitmel erineval viisil, mis kõik on sõltuvad oma subjektist. Sellegipoolest peab olema võimalik selgitada üldist reaalsuse mõistet, eeldusel, et eksisteerib üleüldine kontseptsioon, mis on vastuvõetav ühiskonna enamusele.
Postmodernistlikus paradigmas, killustunud maailmavaates, on kadunud suured narratiivid oma läbivate väärtustega, mis tegelikult lõhustavad reaalsuse mitmeks subreaalsuseks. Kui varem võis esitada küsimuse „Kuidas ma tean, et ma tean?“ pelgalt seetõttu, et teoreetilisel teadmisel puudus empiiriline tõestus (st teadmise käsitlus ei olnud alati positivistlik), oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus tuleb esitada küsimus, „Kust me teame, et me teame?“ (Lyotard), piir reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on niivõrd hägustunud, et midagi defineerida on raskem, kui kunagi varem.
Sotsiaalne reaalsus ja kultuuri funktsioon
Bergeri ja Luckmanni reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni järgi on meie maailmapilt (ehk siis reaalsus) kõikide indiviidide poolt loodud konstrukt, ettekujutus millestki, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me võtame eelduseks, et sotsiaalne reaalsus (SR) on kõikide indiviidide reaalsuste (IR) summa, milledel kõigil eksisteerib sama baas (B) (Kardiner, Linton), saame valemi:
B => BIR1 +B IR2 +B IR3 + ... = > SR
Baas on kõikidel individuaalsetel lähenemistel ühine, ent sotsiaalne reaalsus on nii baasi kui kõikide individuaalsete lähenemiste abstraktsioon, ehk siis tänapäeval on kadunud ühine, üleüldine baaslähenemine (väärtused), alles on jäänud kõikide lähenemiste produkt. Kuidas leida „baasi“, reaalsuse lätet?
Bourdieu väljateooria kohaselt koosneb ühiskond kolmest väljast – majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest. Igal inimesel on omakorda kolm erinevat kapitali – majanduslik, kultuuriline ning sotsiaalne. Eeldatavasti koosneb indiviidi maailmapilt suhtest tema kapitali ning ühiskonna erinevate väljade vahel (ilmselgelt on poliitilises sfääris edukam tugeva kultuurilise ja sotsiaalse kapitaliga indiviid, ent tugeva majandusliku kapitaliga indiviid, kes ei hiilga kultuurilisega, võib vabalt üht teisega kompenseerida). Sellest tulenevalt on vaja tõmmata selge piir ühiskonna ja indiviidi vahele. Ühiskonna „väljad“ kehtestavad teatud nõuded hakkamasaamiseks, ent indiviid saab nende nõudmistega manipuleerida, kuna tal eksisteerib ühene teadvus ühiskonnast, samas kui ühiskonnal puudub võime manipuleerida (ta ei teadvusta konkreetse indiviidi olemasolu). Kui läheneda küsimusele solipsistlikult, saab järeldada, et konkreetse indiviidi jaoks eksisteerib kindlalt vaid tema enda minapilt (antud kontekstis tema kolm erinevat kapitali). Konflikt tuleneb sellest, et indiviide pole mitte üks, vaid mitu, seega eksisteerib üheaegselt miljoneid indiviide, kes on teiste suhtes superioorsed (ning võimelised nendega manipuleerima). Cooley järgi on inimese minapilt „peegelmina“ tulemus, teisisõnu tekib minapilt järgmisest ahelreaktsioonist: keegi näeb mind, nähtu põhjal tekib „kellelgi“ suhtumine minusse, mina reageerin tema suhtumisele. Seega on minapilt mõjutatud kellegi teise suhtumisest minusse, mida mina saan mõjutada oma käitumise muutmisega või - mis veelgi olulisem – mida tema saab mõjutada oma suhtumisega minusse. Oleme jõudnud ühe tähtsa paradoksini – mina mõjutan teiste maailmapilti, kes mõjutavad minu maailmapilti. Seega on reaalsus mitmete individuaalsete reaalsuste summa, ent eksisteerivad ka nö. vahereaalsused, sillad erinevate maailmapiltide vahel, mis loovad paralleeldimensiooni inimeste omavahelistesse suhetesse. Seda võiks selgitada Platoni koopa näitel – eksisteerib algidee millestki, mis jätab koopaseinale varju. Selleks, et idee saaks koopaseinale varju jätta, on vaja valgust. See „valgus“ ongi latentne tegur, miski, mida üldiselt ei teadvustata, ent mis tegelikult moodustab tähtsa osa meie reaalsusest.
Goffmanni sotsiaalse dramaturgia teooria järgi ei eksisteerigi Mina, vaid teatud kogum sotsiaalseid rolle. Kõik on pelgalt teatrilava, kus inimesed kehastavad teatud rolle, eesmärgiga säilitada teiste indiviididega viisakas konsensus. Ka Mead uskus rollidesse, ent tema eristas Mina kahte erinevat poolsust: Self jaguneb aktiivseks I’ks, kes tegutseb ning täidab oma rolli, ning passiivseks Me’ks, arvamuste ja suhtumiste kogumiks. See illustreerib hästi paradoksi üksteist mõjutavatest reaalsustest – kui me kõik täidame rolle, et sobituda teistega, samas luues ühise reaalsuse, mis koosneb meie kõigi maailmapiltidest, siis kus ikkagi on see ühisosa, kust me teame, et me teame?
Sotsiaalse reaalsuse seob tervikuks kokku kultuuri funktsioon. Inimkond on alati endasse holistlikult suhtunud – alati on eksisteerinud usk kõrgemasse jõusse. Blaise Pascal on sõnanud Jumala eksistentsiaalseks tõestuseks, „Paradiisi müüt on on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale“. Durkheimi järgi on religioon muutunud Jumala-põhisest inimesepõhiseks, ehk siis Jumal ongi tegelikult kollektiivne teadvus. Inimesed tunnetavad, et nende reaalsus on üksteisest sõltuv, ent kuna seda hoomata on raske, luuakse erinevad abstraktsioonid (Jumal, traditsioonid, tabud jne), et üksteist sihipäraselt ühendada. Teisisõnu puudub meie reaalsusel baas kui alusehitus, ent eksisteerib baas kui ühisosa – kultuur, püüd olla ühtsed.
Meie reaalsusetunnetus on kahtlemata diferentseeritud, igal meist on anda oma panus nii kollektiivsesse teadvusesse kui üldisesse reaalsuse mõistesse. Ühiskond, justnagu indiviidki, on liitsubstants mille erinevad komponendid on omavahel seoses ning mis mõjutavad tervikut.

Sotsiaalteaduse essee

Kas sotsiaalteadlane võib olla erakonna liige?



Inimene on olemuselt poliitiline loom“ (Aristoteles)

Poliitika seostub tänapäeval eelkõige lipsustatud meestega, kes lippudega ehitud laudade taga võtavad vastu otsuseid, mis mõjutavad erinevaid kogukondi – kas siis riike, riikide regioone või kogunisti tervet maailma. Raske on ette kujutada aega, mil „poliitika“ – ehk siis inimgruppide sihipärane tegevus mingi otsuse vastuvõtmiseks – tegeles küsimustega, milliste odaotstega mammutit küttida või millised marjad on söömiseks kõlbulikud. Hoolimata oma primitiivsusest, nõudis ka kiviaja poliitika aateid ning argumentatsiooni, samuti neutraalsust – et saavutada parimat tulemust kogukonnas, on vaja arvestada avalikkuse huvidega. Arutledes sotsiaalteadlase erakondliku kuuluvuse võimalikkust, tuleb eelkõige silmas pidada fakti – inimese loomuses on soov maailma parandada, midagi muuta, võtta vastu otsuseid, mis midagi mõjutavad. Kas kõigil inimestel on moraalsed eeldused ühiskonna huvide kaitsmiseks, on juba teine küsimus.

„Teadlasele on sotsiaalne reaalsus uuritav objekt[i],“ millest lähtub, et tema uurimisvaldkond on eelkõige ühiskonna protsesside põhjendamine ja prognoosimine; teaduslik eetika nõuab, et uuritava suhtes ollakse neutraalne. Erakondlik kuuluvus eeldab isiklikke poliitilisi vaateid, teisisõnu, teatavat ideaalselt maailmapilti, mida üritatakse poliitilisel teel ka saavutada. Kuna poliitika on majanduse kõrval üks suurimaid sotsiaalse reaalsuse mõjutegureid, ei saa loota, et sotsiaalset sfääri uuriv teadlane suudab oma töös jääda üdini neutraalseks. Sellegipoolest ei tohi jääta möönmata tõika, et „sotsiaalteadlane“ on väga laialivalguv termin, mis hõlmab ääretult erinevaid tegevusvaldkondi. Huvide konflikt on kerge tekkima erakondliku kuuluvusega politoloogil; psühholoogiadoktori teadustööd ei tohiks tema erakondlik kuuluvus üldjuhul häirida. Vaatamata sellele tuleks meeles pidada, et teaduse eesmärk on meie ümbritsevat võimalikult hästi kirjeldada, mis juba olemuslikult nõuab ülimat neutraalsust. Erakondliku kuuluvusega (ehk siis poliitiliste huvidega) sotsiaalteadlane on võrreldav religioosse loodusteadlasega – huvide konflikt on lihtne tekkima.

„Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas“ (A. Schopenhauer)

Loomulikult ei eelda ma, et sotsiaalteadlane on „puhas leht“, kellel puuduvad igasugused poliitilised, ideoloogilised või muud eelistused. Siin tuleks vahet teha professionaalsel ja isiklikul elul. Meid ümbritsev maailm on tegelikult kollektiivne teadvus, mille pärime eelnevatelt põlvkondadelt. Ühiskonda kui sellist pole reaalselt olemas, ta on pelgalt abstraktsioon. See abstraktsioon, ühiskond, on omakorda sotsiaalteadlaste uurimisobjekt, millest luuakse lihtsustatud konstrukt. Mudeli ja reaalsuse koherentsus pole kunagi sajaprotsendiline; platonlikult väljendudes on iga inimese maailmapilt pelgalt ideede varjude varjud. Ideed ei saa olla paradigmaatilised – see eeldaks mingit teatud tähenduste ja tõekspidamiste süsteemi, mis kaotaks ära idee kui algkuju universaalsuse. Sotsiaalteadlaste ülesanne on seega tuletada ühiskonnaprotsesside (varjud) alged ja põhjused (ideed) – ka nende jaoks on reaalsus kõigest varjud koopa seinal; tähtis on, et nad suudaksid üles leida varjude algkuju. Kui sotsiaalteadlane suudab oma töös jääda neutraalseks, tekitamata huvide konflikti, pole tema erakondlik kuuluvus probleem. On selge, et kõigil meist on õigus isiklikule arvamusele, mida ei pea alati toetama kinnitatud faktid. Sellegipoolest ei tohiks ühiskonna universaalset konstrukti loovad inimesed pookida isiklikke vaateid põhjendamata kujul oma töödesse. See loob lihtsalt veel ühe varju ühiskonna koopaseinal ning pole kuigi tõhus. Teisest küljest tuleb igale erakonnale kasuks mingi teatud sotsiaalse valdkonna ekspert, kes suudab aated vaadetest lahus hoida ning seeläbi parandab erakonna tööd, kaitstes avalikke huve.

Kõikide inimeste maailmapilt on juba loomupäraselt erinev, lähtudes indiviidi isiklikust kogemusest. Poliitilised eelistused ei ole sotsiaalteadlase puhul kindlasti mitte taunitavad, ent erakondlik kuuluvus võib tekitada ränga huvide konflikti, mis peaaegu kindlasti mõjutab teadustööd ning sellest tulenevalt parajasti ühiskonnas kehtivat sotsiaalse reaalsuse paradigmat.

„Inimene on loom, kes märkab, et ta tapab“ (E. Canetti)

Peale huvide konflikti teadustöö ning isiklike vaadete vahel on poliitikas kerge langeda korruptsiooni lõksu. Erakondlik kuuluvus lihtliikme tasandil on väga erinev erakondlikust kuuluvusest kõrgematel võimutasanditel. Kõrgem positsioon tähendab rohkemat võimu; rohkem võimu tähendab võimalust ühiskonnas midagi muuta. Millegi muutmine ühiskonnas ei võimalda seda muutust neutraalselt jälgida. Kõige lähedasem suhe uurija ja uuritava vahel on osalusvaatluse kontekstis, ent sealgi ei mõjuta uurija tahtlikult uuritavaid protsesse.

Inimene on teadlik oma tegevusest ning mõistab ka selle kaugeleulatuvust – samuti on ta äärmiselt teadlik oma tegevuse mõjust teistele. Põhimõtteliselt võib väita, et igasugune interpersonaalne suhtlus on teatud tasandi manipulatsioon – igasugusel suhtlusel on mingi tagamõte, soovitud tulemus. Poliitikas edastatakse sõnumeid eliidi poolt massidele – teisisõnu on poliitikud alati eelisseisus. Sotsiaalteadlane, kellel on nii erakondlik kuuluvus kui ka kõrge positsioon vastavas parteis, omab sõnaõigust, mis muudab sotsiaalselt reaalsust. Samuti võib ta kuritarvitada oma professionaalseid teadmisi, manipuleerides teatud olukordi oma tahtele vastavalt. Seega, erakondlik kuuluvus ei pruugi tekitada mitte ainult huvide konflikti, vaid ka soovi oma positsiooni kuritarvitada ning muuta teadlane pelgalt erakonna (või enese) tööriistaks, saavutamaks avalikke huve mitte teenivaid eesmärke.

Sotsiaalteadlane uurib kõike, mis meie ümber, andes oma panuse sotsiaalse reaalsuse paradigmasse. Igasugune kuuluvus, mis eeldab subjektiivsust teatud sfääri suhtes, võib mõjuda kahjulikult nii tema enese kui ka avalikkuse huvidele, mistõttu arvan ma, et sotsiaalteadlaste erakondlik kuuluvus on pigem taunitav kui soovitav.



[i]M. Lauristin. Sotsiaalteaduste mõiste, uurimine ja missioon. Loeng ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalteadustesse“ raames. 2.09.2008. Loenguslaidid (fail Slaidid_M_Lauristin.pdf), Slaid 2

Kolumn - kevad 2009

Sellest, kuidas Muki mu kolumni ära sõi
18. veebruar 2009. a.


Priit Pulleritsu loengus tähendab üheminutiline hilinemine sama, mis pooletunnine. Meedia regulatsioonis (ehk siis ajakirjanike juura, põhimõtteliselt) on vaja teada nii seadusi, koodekseid kui kaasusi. Põhjalikult. Nii zoosemiootikas kui suhtekorralduses on kohustusliku kirjanduse nimekiri pikk (ja need raamatud ei ole just meelelahutuseks mõeldud), Eesti meediasüsteemis on kõige väiksem kodutöö "paarkümmend lehekülge" pikk. Mulle hakkab tunduma, et kohustusliku 15 asemel 40 ainepunkti võtmine polnud see kõige parem idee. Meenub keskkooliaeg, kus paljud õpetajatele vastu plõksisid, väites, et "see pole mul ju ainuke aine" või et "aga eile pidin matemaatika kontrolltööks õppima".
Kedagi ei huvita.

Ülikoolis eriti mitte, sest iga õppejõu jaoks ongi tema aine ainuke; igaüks valib endale koormuse ja ained ise, igaüks peab õppeinfosüsteemist üles otsima kodused tööd ja tähtajad ja tingimused ja toimumiskohad ja ajad ja jumalteabmille. Töid ei esitata mitte "pange tunni lõpus laua peale"-vormis, mis tegelikult tähendab seda, et vähemalt kolmandik õpilasi vorbivad midagi põlve otsas tunni ajal valmis, vaid tähtaja vormis. Näiteks homme, 14:00. Ja 14:01 on postkast lukus, kedagi ei huvita Muri, kes su kausta ära räsis, maksmata internetiarve või südantlõhestav lugu tädi Maalist, keda sa üle tee aitasid, ja kuna ta kõnnib tõesti aeglaselt, siis hilinesid.
Mitte kedagi
Ei huvita.

Sotsioloogia alustes rääkisime täna haridusest ning ka hariduslikust ebavõrdusest. Otse loomulikult säras tahvlil kurikuulus eksamitulemuste pingerida (ning mainiti ära muidugi ka TIKi eelmise aasta auväärne esikoht), Strenze kõneles silmade välkudes eliitkoolidest ja proletariaadist ja juurdles erinevate tegurite üle, mis muudavad TOP5 koolid teistest paremaks.
Rääkida, et TIK-is tõesti antakse paremat haridust ja et sealt tõesti saab rohkem, kui Jõhvi kutsekoolist (mis oli see aasta pingereas viimane), tundub juba olevat excercise in futility. Seda teavad kõik. Küsimus polegi antavas hariduses, vanemate töökohtades või ujula maksumuses. Küsimus on harituses, ja seda annavad "need koolid" küllaga rohkem, kui madalamate tulemustega.

Haritus ei tähenda keeruka keemiavalemi peast teadmist; haritus ei tähenda tunnistust, et oled end läbi närinud James Joyce'ist (The Dubliners oleks vast selline standard, ent mõned staažikamad uhkedavad Ulysses'igagi); haritus ei tähenda võõrsõnastiku päheõppimist või kõikide maailma pealinnade tundmist. Haritus kumab inimesest läbi, seda on näha igas tema liigutuses ja kuulda igas tema sõnas. Seda on näha loengus, väga kergesti saab eristada tudengeid, kes kuulavad ja räägivad kaasa, ja neid, kes ei hooma absoluutselt ära, et poolteist tundi on võimalik NB! Isevalitud erialast tarkust kuulata, veel vähem seda mõista. Kui meedias ja kommunikatsioonis terve kursusetöö meediakanali analüüsi esitlus oli, oli selge, et mul on sügav TIKI-i põhi taga - PowerPointi esitlused on kõigil tikritel special skill, nad valmivad käigu pealt, perfektsetena ning ükskõik, kui palju slaidil olevast tekstist meile mõistetav on, rääkida võime sellest kasvõi kolm tundi. Hingest.

Loomulikult on "eliitkoolide" juures, ka meie kollases majas, paljutki, mida saaks parandada, paremini teha, muuta. Ent sealt saadav kaalub kahekordselt üles absoluutselt kõik, mille kallal vingutakse. Ja olgem nüüd ausad - et õpilastel oleks nii vabad käed kriitika esitamisel (mis sageli polegi nii konstruktiivne), ei näe teps mitte igas koolis. Meid harjutati juba väga varasest enda eest rääkima, enda eest seisma, pingutama, millegi poole püüdlema, midagi saavutama. Jah, tõsi, paljud just seda kritiseerivadki, tuues paralleele vanglate ja hullumajade ja pagan teab millega; ma ei saa nende seisukohast aru - on koole, mis seda ei taotle. On väga palju koole, mis ei pane oma õpilaste peale suuri lootusi. Kes ei soovi pingutada, võib minna kuhugi mujale ning olla seal õnnelik. TIK ei ole kohustuslik (nagu me teame, Gümnaasium On Vabatahtlik). Ning mis peamine - ükskõik, kui palju te praegu ei vinguks suure koormuse ja kurja õpetaja ja külmade koridoride ja "süsteemi puudulikkuse" üle (mis sellel süsteemil siis ikka nii väga viga on, seda pole keegi suutnud välja mõelda), viis aastat hiljem olete te rohkem kui õnnelikud, et justnimelt TIKI vilistlased olete, viisteist aastat hiljem olete rohkem kui õnnelikud, et teie lapsed TIK-is käivad.

Nii et, järgmine kord, kui üritate välja mõelda viiskümmend erinevat vabandust tegematajätmiste õigustamiseks, ärge. Tunnistage puudujääki, mõistke, et midagi jäi tegemata, tehke see uuesti. Meil kõigil juhtub, aga ei maksa kumbagi osapoolt alandada mõttetute fraasidega. Tundke rõõmu, et teile on antud võimalus olla üle keskmise, pingutada rohkem, ent seetõttu ka eksida rängemini. Tuletage meelde vanameister Al Pope'i sõnu eksimise kohta ja ärge eeldage, et teie kala rännak kraanikaussi on piisav põhjus essee mittekirjutamiseks.
Only the mediocre are always at their best, esiteks, ja teiseks,
Kedagi ei huvita.

Kolumn - sügis 2008

Kolumn College Enquirer'is, sügis 2008

Heade mõtete linn


Tartu linna kaart minu vannitoa uksel kujutab Ülikooli Peahoonet Eesti lipu lehvides, samas kui Raekoda on selline pisike ja täiesti lipuvaba... Tartu on Ülikoolilinn ning, tsiteerides Marju Lauristini, „Eesti akadeemiline pealinn“. Kõige tähtsam institutsioon on Ülikool, kõige tähtsam võimuorgan Tudeng.

Avaaktusel väitis linnpea Kruuse, et „Pirogovi plats on vabaduse sümbol“, kutsudes auditooriumis esile naerupahvakuid ja punastavaid nägusid. Ehk polnudki see aga nii naljakas väide? Soojal septembripärastlõunal istub Tartu kesklinnas terve tulevane akadeemiline eliit, tarbides vedelat teravilja ning arutledes pikalt „interdistsiplinaarse paradigma“ või „generatsioonidevahelise infoteabevälja üle“. Viibides pidevalt akadeemilises õhkkonnas, jääb paratamatult midagi külge.

Tartu täitub septembri lõpus kostümeeritud rebasehakatistega ning kogu linn elab kaasa. Igal teaduskonnal on omad traditsioonid – Lote (loodus-tehnoloogia) Must Reps; ajakirjanike ja suhtekorraldajate jalutuskäik Lauristini ja Vihalemma akna alla, et laulda seal Singer Vingeri „Massikommunikatsiooni“...Kindel on see, et kõik teed viivad Zavoodi, kus õhtuti võib asju arutada oma õppejõududegagi.

Mingi hetk peab aga koju ka jõudma, patriootlik tudeng elab ühikas. Päris ühikas. Ma pesitsen pool ajast Pepleris, mis on euroremonditud ühikas Vanemuise taga. Ülejäänud pool ajast olen ma Narva mnt 89, mida loetakse üheks Tartu sümboleist. Narva 89 on olelusvõitluse kõrgem pilotaaž – 200 inimese peale kaks pliiti, mille eest peab tippaegadel võitlema; võidujooks „kes laseb kõige rohkem WC-paberit tuuri“ pärast koristaja käiku (prill-laud peab loomulikult isiklikult olemas olema); viis korrust allpool asuv üks duširuum kogu maja peale. Narva 89 on parim ühikas Tartus, seal pole mitte asjad, vaid inimesed ning naela seina löömine pole keelatud. Meenub Tuule-Martin teiselt korruselt, kes lõhkus lihtsalt seina maha ning ehitas lae alla lavatsi. Juhtub.

Tartus on hea. Loengutevahelise akadeemilise pooltunni ajal jookseb mööda Vanemuist üles hulk tudengeid Lote ringi (loe: Vanemuise ringauditooriumisse), kus 500 inimest kuulavad koos TÜ Vello Kuldnat (õppejõud, kes loeb sotsioloogia ajalugu ning pistab siia-sinna malbet satiiri, mis siiski ei ületa legendaarset „demokraatia – see on vaid sõnakõlks!“- absoluuti).

Ja kui pelmeenidest/kiirnuudlitest/riisist saab kõrini, võtad sõbrad kokku, võitled oma pliidiraua eest ja kõrvetad kokku ühe korraliku õhtusöögi. Viimase taldrikutäie saab politoloog kolm tuba eemalt, kes tegi komandandi ees suitsukatet, kui sa kell kolm öösel külmkappi trepist üles tassida üritasid.

Teate küll, heade mõtete linn.


Jumalate jäljed

Jumalate jäljed ehk Mida me teame antiiktsivilisatsioonidest?

Inimloomusele on omane küsida: „Kust ma tulin? Kuhu ma lähen?“. Teadus suudab millimeetri täpsusega öelda, kui suur oli Universum viis sekundit peale Suurt Pauku, või kui suur ta saab olema miljoni aasta pärast, ent iidsed kultuurid ning nende tekkimislood pakuvad siiani rohkelt kõneainet. Üldtunnustatud ajalookäsituse kohaselt on maailma kõige vanem linn Jeeriko[i] Palestiinas, kust on arheoloogilisi tõendeid linnasustuse kohta leitud juba 11 000 aasta tagusest ajast. Mis aga toimus enne seda? Kui Jeeriko oli suutnud areneda piisavalt kaugele, et olla linn – mis toimus mujal maailmas? Minu essee keskendub kolmele aspektile – esiteks, väheste tõenditega on loodud väär pilt vanadest tsivilisatsioonidest ning nende jälgedest; teiseks, iidsed kultuurid ei olnud primitiivsed ning nende teadmised ja tehnoloogia olid väga kõrgel tasemel; kolmandaks, tõendeid ja fakte ajaloo kohta leiab igalt poolt meie ümbert, folkloorist ja inimestelt, millele peaksime suuremat tähelepanu pöörama.

Kõige populaarsem antiikkultuur on kahtlemata Egiptus – samuti ka kõige rohkem väärarvamusi tootnud. Egüptoloogid möönavad juba aastakümneid tõika, et püramiidid polnud pelgalt hauakambrid, vaid kandsid endas ka märksa suuremat funktsiooni. Üldteadmisesse jõuavad need mööndused aga palju hiljem – sama lugu on ka Sfinksiga. Lõvi keha ja inimese peaga hiigelskulptuur on alati olnud Giza kolme püramiidi truu kaaslane nii postkaartidel kui vandenõuteooriates. Vähesed teavad, et tegelikult ehitati Sfinks tuhandeid aastaid enne püramiide – täpsemalt, 10 500 e.Kr ringis, mida tõestavad erosiooni jäljed Sfinksi pinnal, mis said tekkida vaid siis, kui Giza platoo oli märksa kõrgema niiskustasemega oaas[ii]. Huvitaval kombel on sama aeg Egiptuse kultuuris ka kõige algus – nimelt uskusid iidsed egiptlased, et justnimelt 10 500 e.Kr sai alguse nende tsivilisatsioon. Sellised väited põhjustavad tavaliselt palju skepsist, kuna tuletavad liialt meelde lapsepõlve muinasjutte kadunud Atlantisest, merineitsidest ning härjapõlvlastest vikerkaare lõpus. Samas pole mitte ainult Sfinksi erosioon unustatud fakt – palju elulisemaid näiteid saab tuua tööstusest. Tänapäeval kaevandatakse smaragde Kolumbias ning Aafrikas, samuti Venemaal ja Indias. Antiikajal olid aga tuntuimad smaragdikaevandused Egiptuses[iii], rohelisi vääriskive asetati ka surnutele rinna peale. Keegi ei tea, miks tuhandeid aastaid tagasi otsustati kaevandused hüljata ning töö pooleli jätta, selge on aga see, et veel on palju fakte, mida me iidse maailma kohta ei tea.

Enamasti kujutatakse vanu kultuure suhteliselt primitiivsetena, orjade abil kivirahne templeiks, paleedeks ja monumentideks kokku lükates. Arenenud tehnoloogia kuulub meie maailmapildis alles 20nda sajandi juurde. Sellegipoolest kasutasid antiiksed tsivilisatsioonid teadmisi, milleni meie veel ei küündi. Tuleme tagasi tuttavate Giza püramiidide juurde – isegi tänapäevase tehnoloogia abil oleks nii massiivset ehitist pea võimatu luua; egiptlased said sellega aga hakkama, ning mis peamine, meeletu täpsusega. Püramiidi kõrgus on otseses seoses Maa ümbermõõduga, tõusud ja langused püramiidi käikudes on 26 kraadi, mis on seoses maa telje kaldega ning kivirahnude vahele ei mahu isegi paberileht. Herodotos ütles, et selle ehitise jaoks oleks vaja läinud 30 aastat ja 100 000 orja – Khuful (vaarao) võis olla nii aega kui orje, ent ehitise täpsus ning püsivus näitab, et egiptlased valdasid oskusi, mida meie veel ei mõista. Imestusväärset on kolme Giza püramiidi juures küllaga, kõige lahtiseletamine on selle essee piiridest kaugelt väljas; küll aga keskenduksin ma hetkeks millelegi, mis esmapilgul ei tundugi nii tähtis, nimelt püramiidide akustika ja resonants. Turiste on alati köitnud püramiidide looduslik helivõimendus – sosinat Suures Galeriis kuuleb isegi Kuningannakambrisse, mis kahvatab ka Versailles’ Peeglisaali. Püramiid mitte ainult ei võimenda heli, vaid tekitab seda ka ise, võnkudes teatud sagedusel. Vanad egiptlased uskusid, et kui Suures püramiidis tekitada teatud heli, siis ta „aktiveerub“. Samuti uskusid nad, et F-diees akord on Universumiga harmoonias. Tom Danley, insener, tegi Kunigakambris palju helilisi katseid, ning leidis lõpuks, et püramiid resoneerub 16 Hz heliga, ning võnked tekitavad helistruktuuri, mis on identne F-diees akordi mustriga[iv]. Miks aga uskusid egiptlased mingisuguse ühe heli globaalsesse tähtsusesse?

Indias usutakse, et kogu maailma lõi heli „Om“, ning maailm ka lõpeb, kui see heli uuesti tekib. Egiptlased ehitasid 5,9 miljonit tonni kaaluva hiidrajatise, mis resoneerub ühe noodiga – kas see on abstraktne kokkusattumus või on tõesti mingisugune heli võimeline maailma rajama või hävitama? Teatavasti pole heli mitte muud kui laine võnkumine. Kõik osakesed Universumis võnguvad mingil teatud sagedusel ning on võimelised teiste võnkumisega resoneeruma, resoneerumise tagajärjel purunedes (klaas puruneb võimsa ooperilaulja hääle tagajärjel samuti selle tõttu, et tema struktuur laguneb). Kas egiptlased mõistsid, et heli, mis on nii madal, et inimkõrv seda ei kuule (alla 20 Hz inimene heli ei tunneta), võib tekitada võnke, mis on võimeline resoneeruma näiteks maakoorega? Vastust on lihtsamast lihtsam leida – keemiast. Nimelt on ka igal keemilisel elemendil oma resonants. Dr. Puharich on üks paljudest, kes elemendikeemiat süviti uurinud, ning leidnud, et vesinik resoneerub 8 Hz puhta helilainega; põhimõtteliselt tähendab see seda, et lainega kokkupuutuvad vesinikuaatomid reageerivad sellele mitte oluliselt positiivselt ning tulemuseks on suhteliselt apokalüptiline sündmus.[v] 8 Hz on sama heli, mis 16 Hz, lihtsalt üks oktaav madalamal. Inimkõrv ei kuule kumbagi, samuti on sellist heli keeruline tekitada. Sellegipoolest viitavad kõik märgid, et egiptlaste teadmised maailmast, keemiast ja, kui soovite, ehituskunstist, olid väga kõrgel tasemel.

Kuidas aga meil need teadmised puuduvad? Platon kõneles Atlantisest, kõrgest tsivilisatsioonist, kes tahtis isegi Ateenat vallutada; asteegid ja sumerid räägivad jumalatest, kes tulid taevast alla, õpetasid neile oma oskusi ja teadmisi; India veedad räägivad samuti lennumasinatega kohaletulnud olendeist, aśvin’itest, kirjeldades nende masinaid ülima täpsusega. On ääretult palju märke sellest, et tsivilisatsioonid said oma teadmised ühelt varasemalt kultuurilt, kes teadmata põhjustel hävis. Nende märkide üleslugemine ja selgitamine ei ole selle essee eesmärk, küll aga viitaksin ühele allikale, mis annaks meile rohkem teadmist mineviku kohta.

Aafrikas, Malis, on dogonite hõim, kes jäänud muust maailmast suhteliselt puutumata. Nad on väga primitiivne hõim, elades savionnides samal viisil, mis nende eelkäijad sadu aastaid tagasi. Tehnoloogia areng pole dogonite tugevaim külg ning üleüldse on nad täiesti tavaline Aafrika kõrbehõim, välja arvatud üks fakt – nad teadsid sadu aastaid tagasi astronoomiast rohkem, kui meie 20ndal sajandil. 1930ndatel rääkisid kaks dogoni preestrit antropoloogidega, kes panid nende hämmastavad teadmised kirja – näiteks, et Siriusel on inimsilmale nähtamatu täht kaaslaseks (astronoomid olid seda kahtlustanud alles 1842, ning lõplik astronoomiline kinnitus tuli alles 1920ndatel), nad teadsid selle tähe kaugust ja isegi, et ta väga väike, valge ja ääretult raske; nii Siriusest kui ka tema salapärasest kaaslasest teadsid dogonid seletamatult palju, ning väitsid, et need teadmised andsid neile nommo’d, taevast tulnud olendid, kes lubasid kunagi tagasi pöörduda. Tulnukate osa võib olla lihtsalt legendist saanud müüt, tõenäolisem variant on, et kõrbesse põgenenud Egiptuse preestrid andsid oma teadmisi edasi. Sellegipoolest jääb küsimus – kust on tulnud faktid, mille teadmiseks on vaja kõrgtehnoloogiat?

Me elame teaduse ja tehnoloogia kõrgajastul – nii me vähemalt ise arvame. Sellegipoolest ei suuda me öelda, kuidas iidsed inimesed miljoneid tonne kivirahne tuhandeiks aastaiks püsima jäävaid ehitisi rajasid, kuidas nad teadsid loodusteadustest fakte, mis meile kaua tundmatud olid ning kust nad kõik oma teadmised said. Ajaloolased on teinud kõik, mis võimalik, et iidseisse saladustesse veidi selgust tuua, mis sageli lõpeb aga lihtsa lahenduse leidmisega, mis loob tegelikkusest väära pildi. Meie eellased olid ääretult arenenud ning valdasid kõrgeid teadmisi. Arheoloogilisi tõendeid on alati keeruline leida, ent vaadakem enda ümber ning leidkem neid, kes teavad.

Kui isegi „sisaliku tee kivil jätab jälje“[vi], teevad seda kindlasti iidsed tsivilisatsioonid, jälgi nendest on kõikjal, tuleb lihtsalt osata vaadata. Me peame endalt küsima, mida me tegelikult oma minevikust teame, ning seejärel veel rohkem uurima.

Millise jälje jätame meie?



[i] Gates, Charles (2003). "Near Eastern, Egyptian, and Aegean Cities", Ancient Cities: The Archaeology of Urban Life in the Ancient Near East and Egypt, Greece and Rome. Routledge, p18.

[iii] Giuliani et al (2000): “Oxygen Isotopes and Emerald Trade Routes Since Antiquity.” Gaston Giuliani, Marc Chaudisson, Henri-Jean Schubnel, Daniel-H. Piat, Claire Rollion-Bard, Christian France-Lanord, Didier Giard, Daniel de Narvaez, Benjamin Rondeau. Science, 28.jaanuar, 2000, pp. 631-633.

[iv] Allen, 1999, Doing It With Frequency

[v] Dr. H. A. Puharich, METHOD OF SPLITTING THE WATER MOLECULE: According

To The Theory Of Extremely Low Frequency (ELF) — PHONON-HYDRON

AMPLIFICATION OF STIMULATED EMISSION OF RADIATION (Acronym =

PHASER. Method And Apparatus For Splitting Water Molecule, 19.juuli, 1983

[vi] K.Ristikivi, „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje“, „Inimese teekond“, 1972