Sunday, May 23, 2010

Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur?

Demokraatia - see on ilus sõnakõlks, tavatses mu ajalooõpetaja sageli öelda . Mis on rahva võim? Kes on rahvas? Veel enam, mis on poliitiline kultuur? Me võime lõputult diskuteerida demokraatia kui sellise üle, leides nii poolt- kui vastuargumente pealkirjas toodud küsimusele. Oma essees lahkan demokraatia tõelist olemust, vaatlen Eesti poliitilise kultuuri ajaloost tingitud eripärasid ning analüüsin poliitilist kultuuri vähemusrahvuste kontekstis, jõudes lõpuks välja vastuseni küsimusele kui demokraatlik ikkagi on Eesti poliitiline kultuur?
Üks kõigi, kõik ühe eest
Kõik teavad, mis on demokraatia. Demos + kritos, rahva võim, põhikooli ühiskonnaõpetus. Kui paljud teavad, mis on demokraatia tegelikult? Prantsuse revolutsioon tõi aatelised mõisted lihtrahvale tunduvalt lähemale, kui need eales varem olnud olid. 19.sajand romantiseeris nii „rahva võimu“ kui rahvusluse üleüldiselt. 20. sajandi põhiideeks sai „demokraatia eest võitlemine“, mida erinevate siltide all praktiseeritakse tänaseni. Ajaloo varju kadus vaid üks – demokraatia tõeline idee.
Teatavasti on demokraatia hälliks Kreeka, ent sellegi üle võib väidelda. Demokraatia ideeks oli anda kõikidele kodanikele võimalus enda hääl kuuldavaks teha, sageli otseses mõttes. „Kodanikud“ polnud aga kõik riigi elanikud, „kodaniku“ staatus oli piiratud ning vaadates demograafilisi andmeid, pigem privileeg. Demokraatia ilmnes piltlikult ja mitte nii piltlikult öeldes keskväljakul üksteisest üle karjudes, peale jäi tugevama elik valjema võim. Vähem kujundlikult rääkides võiks möönda, et demokraatia väljendus priviligeeritud inimeste võimus riigikorralduses, kus inimeste arv oli piisavalt väike selleks, et taolist võimuvormi teostada.
Loome hüpoteetilise riigi, Hypoteia. Hypotetias elab 100 inimest, sugude jaotus on võrdne (täpselt pooleks) ning lapsi (hääleõiguseta alaealisi) on kolmkümmend, jällegi võrdse sugude jaotusega. Hypoteias kehtib lihtne reegel: kord kuus kogunevad hääleõiguslikud kodanikud linnaväljakule kokku ja arutavad isekeskis, mis riigile parim. Hääleõiguslikud kodanikud on täisealised mehed – meie kontekstis siis 35 meest, veidi üle kolmandiku riigi elanikest. Need 35 meest saavad probleeme arutada ja välja tuua parimad lahendused; nad on enda rollist teadlikud ja sellega arvestanud; kõikide inimeste arvamus saab esindatud. Kui otsused vastu võetud, mõjutavad need ka meeste naisi ja nende lapsi, mistõttu hüpoteetilises ideaalolukorras toimib selline demokraatia hästi – kõikide huvid saavad esindatud.
Loome hüpoteetilise olukorra, et Hypoteias hakkab kehtima esindusdemokraatia – iga kuu hääletavad kõik täisealised kodanikud 10 meest endid esindama. Seega põhimõtteliselt võiks öelda, et riigi käekäigu üle otsustab 60% selle elanikest, pea kaks korda enam, kui eelmise näite puhul. Mis aga juhtub? Need 60 inimest pole kõik täpselt teadlikud riigi poliitilistest vajadustest ning lähtuvad eelkõige isiklikest huvidest või eelistusest (et mitte öelda, naine hääletab ikka oma mehe või vähemasti naabrimehe poolt). Tekib võimuihalus ja –võitlus, kuna kõik soovivad Kuldse Kümne hulka pääseda. Hääled on jagunenud kaootiliselt, tekib kahtlus, et mõni kandidaatidest tegi sobi. Hääled loetakse üle ning selgub kümme väljavalitut. Nendel, kelle hääled läbi ei läinud, tekib kibestumus ning nad ei poolda uut võimu. Kümme meest, kes esiotsa pääsesid, esindavad eelkõige ainult enda huve ja isegi siis, kui nad mõtlevad veidi oma naiste peale, saame me ikkagi tulemuseks, et otseselt on huvid esindatud vaid viiendikul ühiskonna liikmetest (jätame siinkohal meelde, et tegemist on hüpoteetilise olukorraga, mis ei arvesta aatelisust, eetikat või muud säärast). Esindusdemokraatia on seega ühiskonnale pigem kahjulik, kui kasulik.
Eeltoodu oli küll ad absurdum, ent taolised üldistused aitavad mõnikord keerulistesse abstaktsioonidesse veidi selgust tuua. Kui me räägime Eesti poliitilise kultuuri demokraatiatasemest puhtalt ja kondenseeritult, võime öelda: Eesti poliitiline kultuur ei ole demokraatlik, kuna rahva võim ei ole Eesti poliitkultuuris teps mitte kõige kõrgem võim.
Kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Eestlaste üleromantiseeritud ajalookäsitus räägib meile südantlõhestava loo orjarahvast, kellest on läbi aegade üle käinud kõik lähirahvad ning kes aastasadade vältel on kannatanud ja itkenud ning kes viimaks ometi ennast vabaks laulda suutis. Sellega tehakse meeletu karuteene pealekasvavale põlvkonnale, kes ei suuda võtta Eesti vabadust kui eduka (välis)poliitilise töö tulemust, vaid kui mingit romantilist eesmärki, mis trikoloori lehvides kätte võideti.
Probleem tekibki aga sellestsamast vabadusest – meil puudub ühine eesmärk. Kogu meie rahvuslik identiteet rajanes soovil olla „vabad eestlased“. Kui me lõpuks saimegi „vabadeks eestlasteks,“ muutus mõnede jaoks eesmärgiks saada „vabaks eurooplaseks“ – päevakorda tõusis liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Kui aga ka need sammud astutud olid, jäi Eestlane seisma ja mõtles – mis edasi? Meil puuduvad ühised eesmärgid ja ühine tulevikuvisioon. Oleme ennast liiga kaua identifitseerinud läbi selle, mis me ei ole, kuigi tegelikult on palju olulisem luua identiteet selle põhjal, mis me oleme.
Eurotsooniga liitumine justkui oleks see järgmine samm, mida nii kiivalt otsiti. Siinkohal tuleb aga jällegi välja Eesti poliitilise kultuuri tegelikkus. Niivõrd suure sammu astumiseks avalikku debatti sisuliselt ei korraldatud. Õigupoolest: debatt toimus, ent chomskylikult öeldes eliidi erinevate poolte vahel. Ükskõik kas tegemist on „Vabariigi kodanike“, „Foorumi“ või „Kahekõnega“, Püssirohukeldris saab euro tuleku kohta siiramaid ja mahlakamaid kommentaare sellesama rahva käest, kelle käes võim olema peaks.
Olgu öeldud, et Eesti noore riigina vajab elitarismi ja konkreetset parempoolsust. Selleks, et me saaksime hakata toimima heaoluriigina, on meil vaja üles ehitada korralik baas, mida kahjuks raha laiali jagades ja demagoogitsedes teha ei õnnestu. Valitsuse poolt on paratamatu käik teatud otsuste forsseerimine, neid meediakäraga varjutada püüdes – jällegi üks aspekt, mis paneb ütlema, et poliitiline kultuur ei ole demokraatlik, kui vaadelda asja ühe kindla definitsiooni kohaselt.

Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!
Keskmine eestlane on stereotüübi järgi väga ksenofoobiline. Eestlane ei ole ksenofoob. Eestlane ei tunne võõraviha. Eestlane on lihtsalt väga ebakindel, kuna ta ei oska end maailmas veel päris kindlalt positsioneerida. Teatavasti on Eesti Baltikumi riik. Otse loomulikult on Eesti ka Ida-Euroopa riik. Rääkimata sellest, et Eesti on Põhja-Euroopa riik või kuulub üleüldse
Skandinaaviasse. Kus me siis lõppude lõpuks oleme? Kes me siis lõppude lõpuks oleme? Slaavid, soomlased või madjarid? Meil on vaja identiteeti, mis ulatuks trikoloorist kaugemale, alles seejärel saame hakata rääkima efektiivsest poliitilisest kultuurist.
Kõige olulisem valupunkt on kahtlemata eestlaste ja venelaste vahelised suhted. Ühel pool seisab hulk „vaga vesi, sügav põhi“ talupoegi, kellel vöö vahel 700 aastat kättemaksuiha, heinaharke teravaks ihudes ja kalja rüübates. Teisel pool on üks maailma imperialistlikemaid rahvusi, kes ülitugevalt positsioonilt praktiliselt hetkega vähemusrahvuseks kukkusid. Me peame neid mõistma – jah, seda küll. Ent mõistmine ei saa olla erandite tegemine. Muidu tekib olukord, nagu ühes kuulsas anekdoodis, kus ema lohutavalt Juku pead paitab: „Ei ole kandiline, ei ole kandiline...“ On küll kandiline, ja kuidas veel, nurgad nii teravad, et lõika või sõrme. Eesti integratsioonipoliitika on siiamaani üritanud välja mõelda lahendust, mis kõikidele võrdselt ja korraga meeldiks, täiesti arvesse võtmata siin elavate muulaste tegelikku olukorda.
Lasnamäel elava 64-aastase Nadežda ja Andrus Ansipi vahel ei saa tõenäoliselt kunagi efektiivset dialoogi olema. 17-aastase Sergeiga on selline olukord aga märksa kujuteldavam. Meie poliitiline kommunikatsioon on seni olnud ühe jalaga: eestlastele küll, aga venelastele mitte. Las nemad käivad Aljoša taga viina joomas, toovad paar korda aastas mõned närbunud nelgid hauale ja kirjutavad trafokapi seinale roppusi, mis meie siin ikka sudime – selline tundub olevat „integeratsioonipoliitika“ sõnum. Venelastele ei kommunikeeritagi ühtegi sõnumit, seetõttu ammutavad nad infot sealt, kust seda tuleb (ja mitte vähe). Keskerakond oma siiani selgusetuks jäänud (või ehk vastupidi liigagi selgeks saanud) eesmärgiga värbab peotäie rublade eest vene pensionäride armee, kes värisevi käsi kirillitsas paar plakatit maalivad ja viineripirukate eest Toompeal külmetavad. Seda kommunikeeritakse kui õilist võitlust kurja Ansip-Laari vastu ning vähemusgrupp pöördub oma mastaapse valgusmajaka poole – sest kuskile mujale ei saa.
Me ei saa enam võita juba kaotatud sõda: nad on siin ja nad ei lähe kuhugi (Putin ühe korra juba kutsus). Edukas poliitiline kommunikatsioon tähendaks seda, et mõlemale poolele kommunikeeritaks sama sõnumit.
Koolid peavad andma riigikeelset haridust. Meil on olemas ka välismaalastest õppuritele mõeldud kool, kus õpe toimub lingua francaes, elik inglise keeles. Kurb on see, et vene noortele presenteeriti eestikeelse hariduse ideed millegi kohustusliku või millegi priviligeerituna: kõigepealt anti teada, et nüüdsest peale on mõned ained kohustuslikus mahus eesti keeles. Nii on. Seejärel lansseeriti võimas reklaamikampaania, kus rahvariietes tibi mööda runway’d kargas ning rääkis oma vene sõpradele, kui lahe on Eesti ja eesti keel. Ühesõnaga: neile kommunikeeriti, et nemad on alamad, eesti keelt tuleb õppida paar tundi nädalas kohustuslikus korras ja eestlane olla on in. Palju tõhusamini oleks toiminud kommunikatsioon juhul, kui venekeelne haridus oleks täies mahus ära kaotatud elik võetud vastu mingisugune konkreetne ja selgroogne otsus ning presenteeritud seda võrdsete võimaluste andmisena. Praegusel hetkel on kahekümne kahe aastane eesti keele oskuseta venelane tööturul praktiliselt nähtamatu. Mida ta hakkab peale oma „kaks tundi nädalas“ eesti keele oskusega?
Kui Eesti poliitiline kultuur oleks demokraatlik, oleks see ühene kõigi ühiskonna liikmete suhtes. Hetkel jääb aga suur osa riigi elanikest diskussioonist hoopistükkis välja, mistõttu hõõgubki Õnneleiu ja Vassili vahel kustumatu vaenuleek.


Mõisa köis, las lohiseb
Tähelepanuta ei tohi jätta ka Eesti okupatsiooniajalugu. Seda mitte repressioonide või inimõiguste kontekstis, ei. Okupatsioon jättis eestlaste kognitiivsesse teadvusse sügava veendumuse, et võim on nõme. Valitsust kirutakse õlleklaasi taga olenemata tema töö efektiivsusest, see tuleneb lihtsalt inimloomusest. Teine asi on aga mõistmatus, et võim – see on rahvas.
Eestis pole suudetud seda teadmist eriliselt hästi kommunikeerida, võim kui selline ei tundu rahvale mitte kaugena, vaid lausa lõhestununa: kui me vaatame „rahva võimu“ kodanikualgatuse aspektist, ei tundu olukord sugugi nii hull. Valimisaktiivsus on viimastel valimistel tõusnud ning järgmistel Riigikogu valimistel tõuseb tõenäoliselt veelgi. Kodanikuühendused ja –portaalid on populaarsed. Sellegipoolest on rahva meelestatus võimukauge. Näitlikult võib öelda, et kodanikud vaatlevad endid maksumaksjate, ent mitte maksutarbijatena. Nähakse seotust omavahel, ent mitte seotust riigivõimuga.
Sellise olukorra põhjuse näitlikustamiseks on lihtne tõmmata paralleel ühiskonna mikroosakese, perekonnaga. Ükskõik kui murest murtud lapsed ei ole, nad ei lähe ema käest nõu küsima, kui vanemad köögis üksteise peale karjuvad. Selle asemel pakitakse kott ja ronitakse voodilinadest punutud nööri abil aknast alla naabripoisi juurde, hakatakse enesehävituslikult käituma või otsitakse abi hoopis valedest kohtadest. Praegu kommunikeeritaksegi tahtmatult rahvale sõnumit, et võimulolijad ei saa iseendagagi hakkama, mis siis veel lihtrahvast rääkida. Tekib minnalaskmismeeleolu ning saab alguse allakäiguspiraal, millest suhteliselt keeruline välja tulla.
Tuleb märkida, et sellises olukorras on inimesed ka väga lihtsasti manipuleeritavad, mistõttu igasugu poliitpalaganid (à la Ühtne Eesti) ja demagoogiameistrid saavutavadki üleliia kaaluka populaarsuse.
Kui demokraatlik on Eesti poliitiline kultuur? Paberi peal näeb kõik väga hea välja. Näiliselt toimib kõik just nii, nagu peab. Kulisside taga on aga näha, et lavadekoratsioone hoiavad paaniliselt üleval kaks ahastuses praktikanti, kes pole päris kindlad, kas etenduse lõpuni jaksu ikka jagub. Ehk oleks aeg publik appi kutsuda?

Tuesday, June 16, 2009

She Likes Shiny Beads - India in Western Pop Culture

Being a part of the Western cultural space means being cosmopolitan. It is not unusual to be a black British muslim who only eats Thai food; your nationality no longer carries profound meaning to your cultural preference and principals. There is an Irish pub in every city and damn you if you don’t know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together under the golden arches of McDonald’s. Nevertheless, it’s not enough for the culturally greedy of the Not-Wild-Enough West. This essay will provide an overview of how India is being depicted in the Western pop culture and how much it resembles reality- why young girls think it’s wicked to wear bindis, how come the non-materialistic gurus sell their inner knowledge on 10%-discount and why „Slumdog Millionaire“ really won the Oscar.

India, without doubt, is one of the world’s most drastically diverse countries; not only on the cultural side, with its numerous languages, belief systems and cuisines, but also the materialistic means of people - India is a country of extreme wealth and also, extreme poverty.

The history of India dates back to over 9000 years ago, when the first settlements were founded. Throughout the centuries, many smaller republics and kingdoms were founded, until most of South Asia was united into the Maurya Empire in the third century BC. The invasions from Central Asia started in the 10th- 12th centuries and in the 16th century, India was colonized by European countries. By 1856, most of India was controlled by the British East Indian Company. As the result of the Sepoy Mutiny, India was brought under the direct rule of the British Crown. India was under the rule of Britain until the middle of the 20th century, when it gained independence from the British rule in 1947 and became a republic in 1950.

The most influential part of India’s history is, indeed, the British colonial era. British men went to Bombay and spread their culture there; when they returned to England, insanely rich and astonished by the saffron-smelling air of India, they spread everything they had learnt there in return. This sort of cultural exchange had a huge effect on both sides, but also triggered a debate: could it be possible, that instead of the exchange, one of the cultures was merely being aggressively influenced? It is true that nowadays, Indian nobles prefer to speak Queen’s English, have their five o’clock tea served with a teensy bit of milk and the national sport’s team of India is actually Manchester United; on a far more serious side – how bad was the influence, really?

The Soul Shangri-La

All little children know (or at least those who weren’t brought up by Pokemons) the story of Mowgli, written by Rudyard Kipling. Kipling is a British author born in Bombay and was recognized by George Orwell as the “prophet of British imperialism”. Indeed he was one of the many influential British people who gained their enigmatic touch from their special connection with India. It is impossible to talk about British exoticism without referring to India, since it had so much influence on British culture during that time and plays a huge role in exoticism even nowadays.

A much more modern “British Indian” author, as they are called, is Salman Rushdie, who wrote quite the notorious book, The Satanic Verses. His work was protested by Islamic groups so aggressively, that he spent nearly a decade underground for his protection. The question is, would their work have been so successful if they hadn’t lived in India?
In 1933, James Hilton described a paradise on Earth in his novel, Lost Horizon. The mystical valley was called Shangri-La and it became the synonym for the secluded island Western exoticism is ever so keen on searching for. James Hilton had found the definition for something that had existed for a long time but hadn’t quite been comprehended yet; the eminence of this paradise was like a resonance of the secret gardens in the old British manors every child dreams to find and now someone had found them for the adults. For the Brits, India was a huge Shangri-La. Everything they found there was in a sharp contrast to the rainy-gray Britain. That is why, everything that had a touch of India, became a source of gold. The secret of success for all these quasi-Indian authors, artists et al was the presence of the silent Shangri-La, the feeling they gave to their audience, the vicinity of the faraway.

Then what about now? It is no problem for an average man to book a ticket on Amadeus and take the next flight to Bombay; there is nothing exotic about the smell of saffron or an Indian woman any more, and you can have the best chicken tikka masala in the pub around the corner. Yet somehow, India has maintained a certain touch of “exoticism”, a certain immunity to the golden arches, naked pop stars and political correctness. There is still some inexplicable honesty in the land, some raw sincerity that draws people to it no matter what. It does not matter how bad the streets of Bombay smell or how many children live in the gutter, in the eyes of the European, India is colourful, noisy and... well, exotic. Why is that?

To assess high concentration of elements of one culture in another, one must look at them both. What is happening to the Western culture? Decade after decade, people are growing more “caring”, “tolerant” or “green”. Being generally nice has become a whole merchandising branch and you can buy yourself a wholesome attitude by donating five bucks a month to a random charity company, who will most probably spend that money on printing glossy carton flyers to attract more clients. There is nothing wholesome, nice or tolerant about the way Westerners live, yet they tend to spend a lot of money on showing that they do. However, our culture does not provide the means for that. Our society is built on Christian values, especially Protestant, which basically state that if you are diligent, you are successful. There is not much spiritual about any of the Christian sects and the deeper they get, they further they move away from the individual.

With the progression of secularization, it became possible to explore the possibilities of other religions as well and to the gray forbidding Christians, the colourful, meditating and insightful Indian religions were a temptation not difficult to give in to. Besides, you don’t really have to be a Buddhist in order to meditate and there is no need for becoming a dedicated Hindu in order to read the Kamasutra. The West had found its Soul Shangri-La.

One of the first “Western Gurus” was Swami Vivekananda who addressed the World Parliament of Religions in 1893. He travelled to the United States and introduced Hinduism there. Although he is considered to be the key figure for bringing Indian religion to the West, a much greater surge started in the fifties and sixties of the 20th century. Many Europeans and Americans had turned to India to search for answers to spiritual questions which could not be answered by the intellectual or religious systems of the West. For some reason, there was a whole boom of Indian spiritualism which took place in the sixties and seventies, mostly connected to the hippie movement, but not just that. A “guru” was kind of a fashionable must-have – hey, even the Beatles had one. The Western world was in search of a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to obtain from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked at music festivals. Again, on a far more serious side, gurus became iconic.

The most important spiritual figure is undoubtedly the Dalai Lama. Little do people know that the introduction of this Tibetan spiritual leader to the Western society took place in the 1940s, when the United States Army carried out an expedition to Tibet to strengthen the relationship between the two countries in the political climate of the Second World War. Dalai Lama was brought in front of wider American audiences in the 1950s after the Chinese occupation of Tibet.

The other immensely important spiritual figure is Sathya Sai Baba. Although he has never lived in Europe or the US, he has gained a lot of followers from these regions. He is stated to be a divine avatar and claimed to be capable of miracles; many of his activities are nevertheless highly debatable. Other important Western Gurus are Krishnamurti, Muktananda, Anandmurti and many more. It is often wondered how come they gain such popularity and such a number of followers. The answer to that is actually not that difficult to find.

Firstly, let’s look at the spiritual figures of Western culture. There is Jesus, the prophet, whose existence, let alone his deeds are widely debated and the whole essence of him has been quite mixed up throughout the centuries; there is the Pope, head of the Church, definitely less charismatic than the pink-robe-wearing Indian spiritualists (and doesn’t really spell “equal” to his humbles); there is Mother Theresa who took care of starving children and makes us all feel guilty for never being capable of such goodness; last, but not least, hundreds of saints and the stories of their horrible deaths for having faith. Turning to a love-preaching smiling man far away in India, who just wants you to care for others and find yourself seems a far better way out.

Secondly, let’s look at our life philosophy. In the Medieval Ages, we could buy off our sins. All one needed to do was to go to the market place and acquire an indulgence paper which stated that you are free from your sins. Nowadays, the indulgences have transformed into charity donations, sorting garbage and occasionally throwing a nickel at a homeless man. We buy freedom for our sins, because we have always been taught that it is utmost evil to wish anything for your own good and the utmost best to just do, as you are told. The Indian Soul Shangri-La tells you look within yourself to find true happiness; it embraces love and caring (and let’s be honest, the Tibetan bells sound much more calming than the Gregorian choir). People turned to the gurus, because they weren’t asked to buy an indulgence, they were asked to be indulgent.

Also, the hippie movement played a huge role on spiritualism being adapted to popular culture, since the youth faced a sense of hopelessness and dissatisfaction with the political situation; the Vietnamese war agitated a lot of pacifist protest actions, which led many to try out the more peaceful way of living and trying to transcend to higher planes of existence, often with the help of drugs.

She likes shiny beads

Despite the non-materialistic views of the Indian spiritualists, everything in relation to them and what they taught became a way to earn a fortune. By today, spiritualism is an industry, feeding on middle-age women and wannabe-hippies who “want to save the world, but all they do is smoke pot and smell bad” (words spoken by Eric Cartman, an important icon of Western pop culture). It can be debated whether it is ethical to gain profit from selling Sai Baba t-shirts or Dalai Lama amulets; however, it is much worse to earn money from selling “false spirituality” to those desperate for some consolation, pretending to open “secrets of life” and the “truths of Buddhist monks”.

As explained before, India was the discovered Soul Shangri-La, paradise for the Westerner. Since everything related to it (and its spirituality) became so accessible, there were many who saw it as a business opportunity. For the fast-paced life of the often-jaded metropolitan of the West, the vast and in-depth philosophies of the spiritual systems seemed to be too profound. It was far more profitable to package it in a more compact version, which allowed the busy city person to meditate to the sound of Tibetan bells on his way to work. In any random book shop, one can find a mind-boggling variety of different meditation, Indian spiritualism and Buddhism books. Most of them look incredibly nice, offer a number of Yoga positions and quite a selection of mantras to chant to oneself. It is so easy to become a zen-Buddhist: one can even buy a starter kit. The result is a completely warped image of the true beliefs, which mock the deep spirituality that was never meant to be marketed.

Sacred symbols and concepts have become so ubiquitous one can wear them on a t-shirt without ever knowing what they mean; some of the clothing elements have become seasonal fashion traits, completely patronizing the true values of a whole religion. There are two sides to every coin, and it’s not different here either: it is often stated that the nearness of for example Buddhism has a positive effect on people and makes them ponder upon the deeper sides of life; also, that it is everyone’s own business, how they approach such teachings and that everybody should have the right to choose the level of depth of their commitment to certain belief systems.

However, Indian spiritualism has ceased to be what it should be in terms of holiness and rather become iconic in popular culture. For an example, let’s observe the holy symbol “AUM”. It is one of the most sacred symbols to Indian religions (Hinduism, Sikhism, Buddhism etc) and marks the sound of the creation of the world. The vibrating sound is used by Buddhist monks (and other religious followers) for meditation. In popular culture, the symbol is often used in fashion patterns, especially on bags and shirts; it is a popular symbol to be used as song and album titles (e.g. the band Soulfly) and immensely popular as a tattoo figure. Again, it can be debated whether it is ethical to use a holy symbol so ubiquitously or is it considered to be a free expression of self spirituality. Nevertheless, it is clear that in frequent occasions, it is used as a marketing tool which makes the product more amiable to those wishing to express “being different”, for example, teenagers.

There are other genuinely Indian things which, for some reason, have become immensely popular in the West. It is not uncommon to see an average Western woman without any Indian roots or spiritual goals wearing a bindi for mere element of style (“bindi” is a small dot or piece of jewellery worn on the forehead, which no longer depicts marital status, religious affiliations or age in India. In popular culture, they have been worn by Gwen Stefani, Madonna, Nelly Furtado and others); beauty parlours offer henna paintings for hands and feet (henna paintings or “Mehndi” are used for decorating the bride in Indian tradition); there are many tattoos in Sanskrit or Hindi, offering spiritual Vedic or Buddhist quotes. It is often wondered, why Indian symbols are so highly popular and often the answer is found in the raw exoticism that glows through everything related to it.

There is something royal and luxurious to the image of India; no matter whether one imagines the elephants washing each other in the nature of Kerala or the thick, humid air of Bombay, there is something hypnotic to the feel of it. If to look at it from a more sociologic point of view (and from the not-that-scientific “Soul Shangri-La” point of view), it can be observed that in the frequent images linked to India, there are always pleasure allocations. And, well, maybe she just likes shiny beads.




Baby Belly Dance For Me

Apart from religious symbolism, discount spiritualism and self adhesive bindis, there are other fields of interest to the culturally greedy.
Bollywood is the largest film producer in India and one of the largest in the world. The stories are simple and romantic, filled with dance and song. Bollywoodism has had immense effect on our popular culture – in the 2000s, Bollywood triggered the rebirth of American musical films which finally lead to a complete renaissance of the genre (Moulin Rouge!, Chicago, Rent, The Phantom of the Opera, Mamma Mia!). Bollywood films have been nominated to BAFTA and Academy Awards best foreign film awards; several Hollywood films are believed to have been inspired by its Indian brother and the influence of filmi music can also be seen widely in pop music all around the world (Dr. Dre, Black Eyed Peas, Ciara and others).

Again, we can return to the Soul Shangri-La, this time in a much more prosaic manner. The message distributed by Bollywood is naive, simple and undubious. It does not require any special thought, yet it twiddles one’s emotions quite virtuously. Adding Indian elements to our popular culture gives the certain touch of that same saffron air British colonialists loved to remember by their cup of tea, without the requirement of adding profound cultural relicts. It’s colourful, it’s glittering and, most importantly: it spells out “sex”.

Exoticism is so tempting to both the Old and New World because of its raw humanity. Whether we are talking about the dark skinned amazon from the rainforests or a topless harem girl of Persia, it is clear and understandable, what we are expected to sense. Certainly there are numerous other aspects to it, but most of the not spiritual export articles have an erotic touch to them. Belly dancers and exotic women are a good addition to Western popular culture which managed to go so far with its liberation in the beginning of the 21st century that nudes and intercourses ceased to be shocking. If a pop music video did not contain erotica, it could have been taken off the list before it ever aired (see Christina Aguilera – “Dirrty”). Adding bollywoodic elements, beautiful women who “know the moves” was everything needed to spice things up a bit.

The culmination of this progress was undoubtedly the comedy movie “Guru” released in 2002, which gave quite another role to the Western Gurus and intentionally or not, depicted quite a few hot spots of the whole fabricated spiritualism industry. In a nutshell, the plot focuses on an Indian man coming to the States, hoping to achieve the American Dream. He is drawn into the porn industry, quite accidentally, where he meets Sharona, the American porn star. He cannot perform as he’s expected to so he quits the business, but as he has lost his job as a waiter, Ramu finds himself in quite a pickle. He uses spiritual knowledge about sex to become a Guru for the rich, earns a fortune and becomes iconic. The film grandly culminates with an American rich girl being crowned as the guru instead.

Firstly, Indian movie industry had been influencing the market for a while by then and Guru was merely a matter of time. However, the way of depicting things was a perplexing image of how things really work. A sex guru? Indian spiritualists who travelled to the other side of the world in the end of the 19th century to preach about their ways of thinking had apparently transformed into dancing sex gods who cashed in checks of wealthy Americans while giving them private parties. Sure Deepak Chopra had converted meditation and self indulgence into soul Big Macs, but at least there was a bit of spirituality involved. The 2002 movie was quite openly honest about the situation of “spiritualism” in the guru-business. Although Indian spiritualism is still highly influencing Western popular culture, after tantric books were replaced by Sex and the City and Madonna converted to Kabbalism, the role of India in our pop culture took a new direction.

The Slumdog Filthionnaires

Enough of Buddhism, cried out the public, we want the real thing. The first wider outburst of this new Indian symbolism was probably the movie Darjeeling Limited (2007) which tells the story of three brothers setting on a train voyage across India. The country became a symbol for... well, India. It shrugged off the old, heavy image and became a land of adventure, insight and diversity. Darjeeling Limited was like On the Road and Fear and Loathing mixed, with the inevitable dose of exoticism glowing within. The real India forced itself heavily in the picture.

Certainly, the most recent years have indeed brought India more closer as a country, not just an image of one; due to political and economic reasons, it is losing its colonial, Kiplingish fragrance and attaining a new, more modern and chaotic imagery. Since secular matters became more eminent than spiritual, the pop culture symbolism altered as well, leading to the Slumdog Millionaire phenomenon.

As observed before, the West tends to act amiably towards all chances of expressing charity and tolerance when- and wherever possible. India with its extreme wealth and extreme poverty side by side provides a good opportunity for such gestures. Slumdog Millionaire follows the Bollywood simple, romantic plot, mixing it with Western fairytales, globalization and Americanism. It is a jackpot cocktail, stirred not shaken, with everything one can expect from a blockbuster movie, with a very important element attached: the chance to pity. Slumdog Millionaire is not a movie about India, it is pure popular culture, since it tells a story through the eyes of the Western world. In the 60s, exotic pop culture marketed spiritualism; a bit later, it marketed sex; now, it markets charity.

The reason why the movie has become so popular is not so much the fact that it is somehow better than the others; it is the fact that it would be an ultimate expression of cynicism not to like it. Sure, it’s a masterpiece with a fascinating plot and great scenery, but we all shed a tear seeing the young Indian boy literally crawling out of faeces to achieve his dreams. Slumdog Millionaire did to the movie industry what Ayn Rand’s Fountainhead did to literature back in the 40s. Return to simplicity, great narratives and heroic ideals and add a hint of something strange, something warped. The results can never fail.

Perhaps India’s high influence to Western popular culture is indeed caused by its everlasting diversity. The country has played a huge role in Western exoticism for greatly over a century now and instead of fading, it seems to be growing. India has influenced all everything from popular music to internal design and manages to maintain its own specific aura which doesn’t dissolve in the raging globalization.

Sunday, June 14, 2009

Religioosne Fundamentalism

Maailmas, kus prohvetite asemel promeneerivad pesumodellid ja religioosset sõnumit edastab MTV („What would JC do?“), on raske uskuda, et keegi kuskil lapsi oma Jumala eest sõtta saadab või kõikidest maistest naudingutest loobub. Ometi tekib pidevalt juurde süvausklikke grupeeringuid, kes, kuitahes erinevad, üritavad kõik mingit püha eesmärki täita. Selliseid grupeeringuid ja nende liikmeid peetakse religioosseteks fundamentalistideks. Käesolev essee vaatleb kolme alateemat; esiteks, mis iseloomustab fundamentalismi? Milles seisneb tema olemus, kuidas seda mõistet määratleda, milles seisneb probleem ning kui probleem on tõsine, on ta ka „ravitav“? Teiseks käsitleb essee religiooni kui sellise ja religioosse fundamentalismi omavahelisi konflikte - kas selline meelsus on rohkem seotud religiooni või sotsioloogiliste teguritega, mida üritavad fundamentalistid saavutada ja mida see eesmärk meile ütleb ning mis on sekulaarne fundamentalism ja kas ta üldse erineb kuidagi religioossest. Kolmas osa keskendub eelkõige religioosse fundamentalismi agressiivsusele (Jumala sõduritele, enesetaputerroristidele, lihasuretajatele jne), fundamentalismi psühholoogilistele teguritele, postmodernismi rollile fundamentalismi tekkes ning erinevate maailmavaadete valikute erinevusele.

Fundamentalisti iseloomustab keskmise inimese jaoks fanaatilisus, mingitest tõdedest paaniline kinnipidamine ning üleüldine vastumeelsus oma eluviisi õigsuse üle arutlemise suhtes. Põhimõtteliselt võib selline kirjeldus keskmise fundamentalistiga küll kattuda, ent konkreetseiks fundamentalismi tunnusteks võib lugeda järgmisi: grupisisese ideoloogia universaliseerimine (ehk siis õige on ainult konkreetse usulahu/sekti/grupi arvamused ja tõekspidamised ning kellegi teise omad ei kuulu arutluse alla); sallivuse kohustus puudub (ka ellujäämine pole tähtis, kuna valesti elatud elul pole mõtet); rõhutatakse gruppidevahelisi piire; proovitakse olla poliitiliselt aktiivsed; luuakse „vaenlase“ stereotüüp, kusjuures tähtis pole mitte vaenlase tundmaõppimine, vaid tema identifitseerimine. Religioosne fundamentalism eeldab ka ühe Absoluutse Tõe olemasolu; nii, nagu matemaatikas on aksioomid, on protestantlikus fundamentalismis selge, et Piiblis on kirjas sulatõde ja et Jeesus sündis Neitsist. Need asjad on tõestamatud, ent ümberlükkamatud. Nad eksisteerivad pühade dogmadena ning justnimelt nende olemasolu on kõige kindlam fundamentalismi tunnus. Teoorias on kõigil inimestel üks püha tõde, millele nende maailm ülesehitatud on. Selle „tõe“ ümberlükkamine toob kaasa kogu ülejäänud süsteemi hävimise ning inimese psüühilise laostumise. Sellest aspektist oleme me kõik fundamentalistid – meie kõigi maailm püsib mingitel teatud, üldtunnustatud tõdedel, mis hoiavad süsteemi tööd. Milles seisneb siis probleem? Miks ei või mõned rühmad inimesi midagi väga tõsiselt uskuda?


Kuitahes küünilisena see ei kõla, võib öelda, et suur osa praegusest „probleemist“ on tegelikult populism. Läänemaailma (ennekõike USA-d) hirmutab tõsiasi, et on olemas rühmad inimesi, kes ei pea oma teguviise millegagi põhjendama ning keda ei saa mitte millegagi ära osta. Vägivallaga neile vastu minema tähendab märtrite tootmist ning ajaloost võib õppida, et märtrite tootmine pole üldjuhul kõige parem suhtekorralduslik idee. Paljud terroristid on „religioossed fundamentalistid“ ning death toll tõuseb iga päevaga, ent kõige tähtsam on meeles pidada, et vägivalla põhjendamine „usuga“ on lihtsamat teed minek.


Üks tähtsamaid inimese sotsioloogilisi tegevusi on jäljendamine. Niimoodi tekivad trendid, kombed ja lõpuks traditsioonid. On märgatud, et pärast enesetappe, mida meedias laialt kajastatakse, tõuseb märgatavalt auto- ja lennuõnnetuste hulk (nädal aega pärast enesetapu kajastamist). On ka leitud, et õnnetustesse sattunud autode ja lennukite juhid olid enesetapjatega üllatavalt sarnased – kui suitsiidisooritaja oli nooruk, said õnnetustes surma noormehed, kui keskealine naisterahvas, siis nemad. Tuntuim sarnane näide on 19nda sajandi Saksamaalt, kus „Noore Wertheri kannatuste“ ilmumise järel leidsid aset massienesetapud.


Vaadates terrorismiakte, näeme sageli huvitavat tendentsi: pärast pommiplahvatuste, kaaperdamiste või muu sarnase toimumist väidavad end vastutavad olevat mitu terroristide jõuku. Vaevalt on neil mäluprobleemid ning raske meeles pidada, kes täpselt „punast nuppu vajutas“. Kellegi kuritöö ahvatleb mitmeid sellest osa saama ning kindlasti mitte religioossetel põhjustel – lihtsalt sellepärast, et nad on üksteisega sarnased.


Kui moslemist Abdul rändab Pakistanist Suurbritanniasse ning lõhkab seal autopommi, kuna mingi teatud linnaosa suhtub oma pakistanlastest immigrantidesse halvasti, leiab mitu pakistanlasest noorukit, et too terrorist on nendega sarnane, suri kangelasena ning võitleb oma õiguste eest. Nad ühendavad oma jõud ning neist saab terroristide grupp, keda Lääne meedia nimetab islamiterroristideks. See praktiliselt kanoniseerib nende ürituse ning immigrantide kriminaalsest jõugust sai korraga Püha Sõja pidaja. Probleem pole mitte religioosses fundamentalismis, vaid terrorismi sidumises sellega.


Tähtis on mõista, et paljud terrorismirühmitused väidavadki, et nende eesmärgid on religioossed ning et nad võitlevad oma Jumala eest. Kui keskmine inimene võtab selle endale teadmiseks ning keeldub asja üle edasi juurdlema, tekivadki üldised tõekspidamised (kõik terroristid on moslemid jne). Tegelikult peaks kõiki religioosselt fundamentalistlikke rühmitusi lähemalt uurima ning püüdma neid mõista, mitte sildistada. Muutes islamifundamentalistid globaalses meedias „terroristideks“, tekitatakse surnud ring, millest välja pääseda on raske.


Teine probleem on aga hoopis erinev ning vägivallaga seotud mitte otseselt, vaid kaudselt. Teatavasti on Lääne maailmas ja arenevates heaoluühiskondades tolerantsus edasi arenenud „poliitiliseks korrektsuseks“, mis mõnel pool juba naeruväärseid mõõtmeid võtab. Umbes sama kolossaalseid mõõtmeid võtab (ja on juba ammu võtnud) tsivilisatsioonide kokkupõrge, mis 21.sajandil muutunud kaootilisemaks, kui iial varem. Esiteks põrkub omavahel Lääne väga vabameelne maailmavaade ning islamimaade sügav konservatiivsus. Lääne (eelkõige siis USA) nooruklik vabastamisind proovib seda kultuuri muuta ning nende „ahelaid murda“, tekitades sellega tegelikult palju suuremat hävingut. Mõlemad kultuurid üritavad üksteist muuta ning tulemuseks on kaos ja vägivald.


Üks parimaid näited sellest on üks Taani ajalehes ilmunud koomiksiriba, kus kujutati prohvet Muhamedi ning sellele järgnenud moslemikogukonna viha. Tegemist on Taani ajalehes ilmunud koomiksiga ning teatavasti Taani, olles Euroopa riik, evib sõnavabadust. Koomiks ei õhutanud mitte mingisugusel kujul viha ega ei kujutanud moslemeid (või nende usku) negatiivselt. Kuidagimoodi sai aga sellest kahe kultuuri vaheline väga terav konflikt. Koomiksist. Miks? Moslemitel on keelatud Muhamedi pildiliselt kujutada. Taani koomiks seda siiski tegi, rikkudes sellega moslemite koodeksit. Islam ei ole Taani riigiusk, ka ei olnud ükski koomiksi autoritest moslem; Taani riigis pole ka seadusega keelatud koomikseid joonistada või nendes usutegelasi kujutada. Probleem oli selles, et moslemite kogukond tundis ennast ühe väikese Taani ajalehe poolt solvatuna.

Siin tulebki välja tugev tsivilisatsioonide kokkupõrge – loomulikult peaks austama teise kultuuri tavasid, ent Taanis kehtivad siiski Taani seadused. Konflikt tekkis, kuna Läänes propageeritakse väga tugevalt tolerantsust ning „poliitilist korrektsust“, mis annabki moslemitele hea võimaluse kõiges õigust nõuda.


Paralleelne näide oleks USA Lähis-Ida „vabastamine“. Lähis-Idas on islamiriigid, nad järgivad oma reegleid ning on seda teinud juba pikka aega. Selge on, et meie kultuurile on ebameeldiv mõelda, et naiste roll on vähemtähtis, kui meeste oma ning et sageli lõpeb kohtumõistmine meie mõistes süütu inimese kividega surnuksloopimises. Selle asemel, et tegeleda tõsiste inimõiguste rikkumistega ning proovida probleemile rahumeelselt läheneda, tapeti nii tsiviilisikuid, terroriste kui ka oma sõdureid, tegeleti räige vägivallaga ning tituleeriti end suurteks vabastajateks ning heategijateks. Püüdes hävitada (või „kahjutuks teha“) islamifundamentalisti, ollakse ise fundamentalistid.


Teisisõnu, üks religioosse fundamentalismi tõsiseid probleeme on tema ilmne seotus vägivallaga. Seda tõenäoliselt muuta ei saa, kuna usu ettekäändel tapmine on ühiskonnaga kaasas käinud alates religiooni tekkimisest – nii ohverdamised, märtrisurmad kui ristisõjad on usust tingitud ning jätkuvad kuni usku kui sellist enam ei eksisteeri (mis inimloomusele on võimatu).


Kui aga religioosne fundamentalism (või lihtsalt fundamentalism) on probleemne, kas ta on ka „ravitav“? Arvan, et fundamentalism on teatud määral kodeeritud igasse inimesesse ning garanteerib psüühilise stabiilsuse. Teatud tõekspidamised peavad olema ümberlükkamatud, et nende peale saaks ülejäänud maailmavaate ehitada. Fundamentalistide grupp per se ei ole otseselt vaenulik, vägivaldne või probleemne, negatiivseks muutub ta ikka seoses teatud aktsioonidega, sellepärast ei saa ei religioosset ega muud fundamentalismi universaalselt „ravida“.


Kui palju on aga fundamentalistide rühmitustel tegelikku seost religiooni endaga? Vaatleme kristlikku fundamentalismi. Juba valgustusajal hakati ründama kiriku tõekspidamisi ning maailmapilt muutus oluliselt sekulaarsemaks; 19ndal sajandil koos Darwini evolutsiooniteooriaga astuti Piiblile juba konkreetselt vastu. Euroopas võeti kõik ideed vastu ning kirikukriitikasse suhtuti positiivselt, et mitte pärssida ühiskonna arengut. USAs läks aga teisiti. Miks? Euroopas on sajandite vältel kristlik maailmapilt sisse juurdunud ning muutunud normatiivseks. Ei pea olema kristlane selleks, et järgida kristlikke käitumisnorme ja suhtuda kristlikku maailmapilti kui domineerivasse maailmakäsitusse. USA on aga noor ühiskond ning, mis peamine, tehislik. Seal ei eksisteeri sügavalt juurdunud traditsioone ja kirjutamata seadusi, minnes Piibli vastu rüvetati kõike, millel USA ühiskond baseerus. Seda võeti kui isiklikku solvangut ning kohe algas vastureaktsioon (mis kreatsionismi eest võitlejate näol kestab siiani). Kaks naftamiljardäri rahastasid lausa kanoonilisi traktaate, et ühiskond püsiks stabiilne. Kui vaadata, millisel perioodil muutused aset leidsid (19nda sajandi keskpaik ja lõpp), on selge, et ei võideldud mitte ainult Piibli tõdede püsimise eest, vaid kogu senise elukorralduse eest. Kadusid suured narratiivid, toimus tööstusrevolutsioon, endised tõekspidamised ja harjumused kadusid, maailm muutus kiiresti ja kaootiliselt. Sellises olukorras oli kõige lihtsam midagi ette võtta inimesele kõige isiklikuma ja lähedasema, usu, muutmise vastu.


Piibel on ilmeksimatu ja tõene. See annab inimestele otsese pidepunkti ning reeglite kogumiku. Maailm toimib täpselt nii, nagu Piibel ütleb. Pole vaja midagi vaidlustada, millegi üle juurelda, millegi pärast muretseda. Kõik on selgeks tehtud. Fundamentaalsetel kristlastel on olemas tõed ehk dogmad: Piibel on ilmeksimatu, Jeesus on jumalik, mitte inimlik, Jeesus sündis neitsist, Jeesus suri ristil ennast inimeste pattude eest ohverdades, Jeesus tõusis füüsiliselt surnust üles. Need tõed on ümberlükkamatud ning kristliku fundamentalisti maailma alustalad. Sellest lähtudes võib öelda, et kristlik fundamentalist on põhimõtteliselt süvausklik. Sellegipoolest, kui minna veidi sügavamale, hakkavad kooruma häirivad tõsiasjad.


Kristlikud fundamentalistid, keda kutsutakse evangelistideks, pole lihtsalt üks rühmitus, kes usub Jeesust natuke tugevamini, kui teised. Neid on Ameerikas umbes 80 miljonit ning nad on kõik ühendatud (õigemini, ühendatavad) – teisisõnu, juhul kui nad peaksid valima, oleks tegemist väga mõjuvõimsa poliitilise liikumisega. George W. Bushi valitsemisajal kohtus president iga nädala alguses kristlike fundamentalistide juhtfiguuriga, et temaga riigi juhtimise üle juurelda. Kuivõrd siin on tegemist riigi ja kiriku lahususega, pole vaja kommenteeridagi.


Pigem on religioosne fundamentalism seega sotsioloogiline nähtus, mis ilmneb kaootilises olukorras, kui inimestel on vaja mingitest aksioomidest kinni hoida, et vältida oma maailma kokkuvarisemist. Kui ta on juba tekkinud, omandab fundamentalistlik liikumine või mõtteviis suure mõjuvõimu ning võib (USA näitel) kontrollida isegi poliitikat.

Fundamentalism ei ole ju lihtsalt grupp usklikke inimesi, tegemist on eesmärgi nimel tegutseva rühmitusega, kes üritab midagi saavutada. Filmis „Jesus Camp“ räägib Becky Fischer, laagri juhataja, eesmärgist toota väikeseid sõdureid, kes oma usu eest võitleksid. Jätame kõrvale eetililsuse ja legaalsuse küsimused (tegemist on siiski väga tugevalt viha õhutava grupeeringuga). Mis on tema eesmärk? Lapssõdurid? Ei. Fundamentalistide eesmärk on panna ka teised uskuma, et vaid nende tõde on Ülim Tõde. Selle saavutamiseks oldakse nõus minema väga kaugele. Tähtis on mõista, miks nad seda teevad. Kui keegi on fundamentalist, kaotab ta ära kõik valikuvõimalused. Olemas on vaid üks tõde ning kõik muu on vale; kõik, mis ei sobi tema uskumustega kokku, on olematu. Et kaotada ära pisikest mõra tammis, mis võiks kõik purustada, on tal vaja teiste kinnitust, et usutu on tõesti kõige õigem. Kas teiste kinnitus saavutatakse vägivaldselt või mitte, pole oluline – Ülima Tõe nimel võib probleemideta tappa.


Ent millise Tõe nimel võitlevad sekulaarsed fundamentalistid? Huvitaval kombel on pärast evangelistide võidukäiku Ameerikas tekkinud ridamisi sekulaarfundamentaliste, eesotsas Richard Dawkinsiga. Sõnasõda kahe äärmusliku poole vahel on eriliselt põhjustatud tulisest kreatsionismidebatist, mis üritab kreatsionismi teadusega võrrelda.

Vaatleme olukorda lähemalt. Kreatsionistid (kuna Piibel on sõna-sõnalt tõene) väidavad, et maailm loodi umbes 6000 aastat tagasi seitsme päevaga Jumala käte poolt. Nad ei tunnista evolutsiooni või üldse teadlaste „loodud“ tõestusmaterjali inimeste varasema ajaloo kohta ning väidavad, et teadlased on rumalad, valetavad inimestele näkku ja neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.


Richard Dawkins et al väidavad, et evolutsioon on vägagi olemas ning et religioon (eriti religioosne fundamentalism) on täielik lollus, mis pärsib inimeste arengut ning takistab teaduse tööd. Usklikud on nende arust rumalad, valetavad inimestele näkku ning neil puudub igasugune tõeline tõestusmaterjal evolutsiooni olemasolu kohta.

Siin võib märgata teatavat tendentsi – mõlemad pooled üritavad tõestada tõestamatut Ülimat Tõde, kuna see on ilmselgelt aksioomne, ning selle asemel, et kasvõi hetkeks möönda, et teisel poolel võib mõnes punktis õigus olla, tambitakse kõik oma vaateväljast eemal olevad tõsiasjad maatasa ning tembeldatakse vastane „rumalaks“. Nii religioossed kui sekulaarsed fundamentalistid häbistavad kõike, mille eest nad peaks tegelikult seisma ning naeruvääristavad kogu debati tegelikku tähtsust. Küsimus ei ole tegelikult absoluutselt religioosne, kreatsionistid üritavad usust teadust teha ning see ei saagi mitte kunagi õnnestuda, kuna usk on rajatud tõestamatuse printsiibile. Teadus üritab maailma valemite abil kirjeldada ning seetõttu saab arvestada vaid mõõdetavaid tõendusmaterjale. Selge on see, et ka teaduses tehakse väga palju vigu ning vasturääkivusi teadusteooriates on tõneäoliselt rohkem kui Piiblis; sellegipoolest on Richard Dawkins ja kõik temasugused selgeks näiteks, et fundamentalism ilmneb ka fundamentalismivastasuses; fundamentalisti ja tavalise inimese erinevus seisneb valikuvõimaluste jätmises ning ratsionaalses argumenteerimises. Meil kõigil on omad põhitõed, millest loobuda on raske, ent need peaksid olema põhjendatavad.


Pöördume tagasi fundamentalistliku vägivalla juurde; me kõik „teame“, et moslemid on terroristid, ameerika kristlased God Warrior’id ning suurlinnades on mõned suitsiidsed ususektid, kes üldjuhul ohtlikumad iseendale, kui teistele (ning sedagi harva). Mingil põhjusel on fundamentalistide stereotüübid meisse nii sügavalt kinnistunud, et neist lahti saada on peaaegu võimatu. Veel võimatum on püüda mõista nende inimeste maailmavaadet ning nende tegude põhjendatust; nende „halb“ ja „hea“ on hoopis erinevad meie „halvast“ ja „heast“, nende väärtushinnangud täiesti teistsugune. Selleks, et fundamentaliste mõista, tuleb arvesse võtta palju psühholoogilisi aspekte.

Esiteks, fundamentalistidest „jumala sõdurid“ tegutsevad ülla eesmärgi nimel. Ükskõik, kui palju hirmu, verd ja laipu nad enda selja taha ei jäta, nende jaoks on see püha. Kõik, mida nad teevad on ülima headuse väljendus ning kõik surmad asja eest, kuna vales tões elul elamine polegi elamist väärt. Mitte „tapetud“, vaid „päästetud“. Sellist maailmapilti saabki seletada ainult vajadusega oma suhteliselt põhjendamatut „tõde“ kinnitada. Võttes äärmuslikke samme, saab inimesest märter või kangelane, ning kõik austavad kurbi kangelasi. Keegi neist ei istu vanglas seetõttu, et ta rikkus seadust või tappis inimese; nad “nälgivad külmal kongipõrandal, võideldes lõpuni oma usu eest“. Sest see on palju ilusam, kui reaalsus. Fundamentalism annab igale inimesele võimaluse olla kangelane ning see on ääretult tähtis tegur, eriti Lääne postmodernistlikus ühiskonnas, kus kangelasi polegi.

Usu nimel võidelda – milline üllas eesmärk! Üks kristlik noortebänd avaldas raamatu „Jesus Freaks“ (eesti keeles „Jeesusfriigid“), milles on kokku kogutud palju lugusid kristlastest, kes on oma usust kinni hoidnud elu hinnaga. Seal tuuakse näiteid nii kaugest ajaloost, Nõukogude Liidust kui tänapäeva arengumaadest. Kõiki lugusid ühendab üks asi – nad kõik kas surid või kannatasid rängalt oma usu tõttu. Surm, tapmine ja vägivald on selles raamatus ilus, hästi lõhnav ja lilledega inkrustreeritud; elu väärtus on kristliku fundamentalisti jaoks mitte just väga kõrge. Selline suhtumine loob olukorra, kus inimene kaotab ära oma loomupärased instinktid ning deinternaliseerib ühiskondlikud normid; temast saab „märter“ või „sõdalane“ ning ta loobub täitmast üldtunnustatud reegleid, mis tema usule vastu käivad. Mida rohkem ollakse tema vastu, seda edukamaks osutub tema tee.

Nimelt, märtritel ja kangelastel on üks tähtis omadus: nad on ohvrid. Neid põlatakse nende tõekspidamiste eest või on nad kaotanud kedagi/midagi ülimalt tähtsat, mida nad nüüd päästma peavad; nad on ohvrid, nendele on tehtud liiga, ent nad ei kohku tagasi, et oma üllast eesmärki täita. God Warrior, kes õhutab väikeses maakoolis viha moslemite vastu, mille tulemusel nädal aega hiljem üks moslemi noormees metsas surnuks pekstakse, tunneb, et ta on midagi võitnud. Kui seesama God Warrior vangi pannakse, muutub ta märtriks ning suuremaks kangelaseks, kui enne oma peas. Teda vangistati oma usuliste veendumuste pärast, ent ta jätkab oma risti kandmist. Tee saab olema raske, ent lõpuks jõuab ta Tõotatud Maale.

Kedagi ei huvita tegelik pakutud „eesmärk“, aga kõiki huvitab nende roll, mida nad õõvastavas usuteatris mängivad. Kui hirmsale kuritööle külge panna religiooni silt, muutub mõrvar omasuguste silmis märtriks ning tema kaaskondlased julgustuvad veel ja veel.

Aastaid on inimesi hämmastanud Jonestowni juhtum, kus 1977ndal aastal pani Jim Jones’i juhitud Rahva Templi ususekt toime massienesetapu. Ligi tuhat inimest jõi eraldatud Guyana asulas suurest tünnist mürki; laibad lamasid rahulikult üksteise kõrval.

Enesetappu on üritatud seletada Jim Jones’i erilise karismaga, usuliste tõekspidamiste tõsiduse ja paljude muude teguritega; tegelikult peitub kõige lihtsam lahendus just fundamentalistide psühholoogias.

Esiteks, neil oli oma äärmuslike tõekspidamiste süsteem, oma Tõde, mida nad kaitsesid. Inimesed loobusid oma peredest, varast, sõpradest, et kolida San Fransiscost suvalisse asulasse Guyanas, kus nemad olid suures raadiuses ainsad ameeriklased. Nad lõid omaenda eraldatud keskkonna, kus kehtisid vaid nende oma reeglid. Teiseks oli neil väga tähtis „roll“ – nad kõik olid Rahva Templi liikmed, nad olid Templi poolt päästetud ning oleks olnud vale oma „rolli“ reeta. Massienesetapp toimus seetõttu, et esimene inimene jõi ning kõik teised järgnesid esimesele käputäiele. Neil kõigil oli võimalus olla usukangelane ja märter, kuidas saanukski nad seda asendada „ärajooksiku“ või „reeturi“ omaga.

Fundamentalistidel pole mitte ainult must-valged tõekspidamised, vaid ka rollimääratlused. Selleks, et olla edukas ja heakskiidetud, on vaja järgida kõiki reegleid, ning väga täpselt. Jonestowni juhtum on murettekitav, eriti seetõttu, et fundamentalistlikud rühmitused on kasvanud ääretult suureks ja mõjuvõimsaks ning sarnase järeleandlikkuse kordumine võib viia väga traagiliste tagajärgedeni.

Suurt osa fundamentalismi must-valgestumises mängib loomulikult Lääne ühiskonna kaootilisus ning postmodernistlik maailm, mis on kaotanud ära traditsioonid, normid ja suured narratiivid; ühiskond, milles liiga palju vabadust ja valikuid, mille sisse kaob inimene lihtsalt ära. Need, kes sellega hakkama ei saa, loovad oma väikese pseudoühiskonna, mille sees kehtivad väga täpsed ja kindlad reeglid. Samamoodi, nagu täielik boheemlane satub sõjaväest vaimustusse ning hakkab käituma nagu kõige fanaatilisem militarist, muutub kaootilises ühiskonnas segadusse sattunud indiviid fundamentalistlikuks ning loob endale selged reeglid, mida järgides on kõik lihtne ja ühene. Postmodernism soodustab väga selliste rühmituste tekkimist – esiteks seetõttu, et inimestel on vajadus traditsioonide ja normatiivide järele, teiseks oma vabadusega, mis laseb sellistel grupeeringutel tekkida. Märtreid tekib küll vähem (NSVLis oleks 80 miljonit kristlikku fundamentalisti täiesti mõeldamatu nähtus, ent samas kõik elimineeritud muutusid märtriteks), ent probleeme rohkem.

Küsimus on oskuses oma valikuid hallata – mittefundamentalist lubab oma maailmavaatesse ka teisi tõekspidamisi, annab võimaluse oponendile ning ei välista, et tema maailmavaates võib vigu olla. Fundamentalisti jaoks tähendaks valikute suurendamine süsteemi kokkuvarisemist; miski, mis on ehitatud tõestamatute tõdede peale, ei saa olla arutletav. Piibel kas on või ei ole tõene, siin ei saa olla mingisugust vahevarianti. Samuti ei saa olla kaheldav, kas Jumal lõi maailma või mitte. Milline oleks siinkohal kompromiss? Et Jumal lõi inimese, evolutsioon tekitas banaanid ning lendav spagetikoletis tegi mäed ja härjapõlvlased? Fundamentalistikus maailmapildis ei saa olla valikuid ning selles seisnebki nii nende tugevus, kui nõrkus.

Religioosne fundamentalism on vältimatu ning sageli vägivaldne nähtus, ent oma olemuselt mitte niivõrd religioosne, kui sotsioloogiline. Konflikt fundamentalistide ning ülejäänud maailma vahel on terav, eelkõige nende suutmatuse pärast teiste valikud mõista ja austada ning nende eesmärgiga levitada iga hinna eest Püha Tõde. Ka sekulaarsed fundamentalistid on tegelikult usuhullud, kuigi nende usk on ateism – usk jumala puudumisse. Kuigi meie kõigi jaoks on olemas pühad ja ümberlükkamatud tõed, tuleb religioossele fundamentalismile ning sellistele tõekspidamistele väga palju tähelepanu pöörata. Kui me seda ei tee, võib juhtuda, et fundamentalistid saavad palju rohkem mõjuvõimu, kui oleks soovitav. Ükskõik, milline poliitiline süsteem parasjagu võimutseb, igal inimesel peaks olema vabadus isiklikuks arvamuseks ja usuks. Niikaua, kui see kedagi teist ei riiva (või ohverda).

Sunday, May 17, 2009

Reaalsuse lätted

Reaalsuse olemust võib vaadelda mitmes erinevas kontekstis – reaalsus konkreetse indiviidi seisukohast, reaalsus kui fenomenoloogiline üldmõiste, reaalsus kui kõikide hetkel esinevate nähtuse ja ilmingute abstraheeritud tunnetus, sotsiaalne reaalsus kui ühiskonna konstrukt. Reaalsust saab mõista mitmel erineval viisil, mis kõik on sõltuvad oma subjektist. Sellegipoolest peab olema võimalik selgitada üldist reaalsuse mõistet, eeldusel, et eksisteerib üleüldine kontseptsioon, mis on vastuvõetav ühiskonna enamusele.
Postmodernistlikus paradigmas, killustunud maailmavaates, on kadunud suured narratiivid oma läbivate väärtustega, mis tegelikult lõhustavad reaalsuse mitmeks subreaalsuseks. Kui varem võis esitada küsimuse „Kuidas ma tean, et ma tean?“ pelgalt seetõttu, et teoreetilisel teadmisel puudus empiiriline tõestus (st teadmise käsitlus ei olnud alati positivistlik), oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus tuleb esitada küsimus, „Kust me teame, et me teame?“ (Lyotard), piir reaalsuse ja virtuaalsuse vahel on niivõrd hägustunud, et midagi defineerida on raskem, kui kunagi varem.
Sotsiaalne reaalsus ja kultuuri funktsioon
Bergeri ja Luckmanni reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni järgi on meie maailmapilt (ehk siis reaalsus) kõikide indiviidide poolt loodud konstrukt, ettekujutus millestki, mida tegelikult ei eksisteeri. Kui me võtame eelduseks, et sotsiaalne reaalsus (SR) on kõikide indiviidide reaalsuste (IR) summa, milledel kõigil eksisteerib sama baas (B) (Kardiner, Linton), saame valemi:
B => BIR1 +B IR2 +B IR3 + ... = > SR
Baas on kõikidel individuaalsetel lähenemistel ühine, ent sotsiaalne reaalsus on nii baasi kui kõikide individuaalsete lähenemiste abstraktsioon, ehk siis tänapäeval on kadunud ühine, üleüldine baaslähenemine (väärtused), alles on jäänud kõikide lähenemiste produkt. Kuidas leida „baasi“, reaalsuse lätet?
Bourdieu väljateooria kohaselt koosneb ühiskond kolmest väljast – majanduslikust, poliitilisest ning kultuurilisest. Igal inimesel on omakorda kolm erinevat kapitali – majanduslik, kultuuriline ning sotsiaalne. Eeldatavasti koosneb indiviidi maailmapilt suhtest tema kapitali ning ühiskonna erinevate väljade vahel (ilmselgelt on poliitilises sfääris edukam tugeva kultuurilise ja sotsiaalse kapitaliga indiviid, ent tugeva majandusliku kapitaliga indiviid, kes ei hiilga kultuurilisega, võib vabalt üht teisega kompenseerida). Sellest tulenevalt on vaja tõmmata selge piir ühiskonna ja indiviidi vahele. Ühiskonna „väljad“ kehtestavad teatud nõuded hakkamasaamiseks, ent indiviid saab nende nõudmistega manipuleerida, kuna tal eksisteerib ühene teadvus ühiskonnast, samas kui ühiskonnal puudub võime manipuleerida (ta ei teadvusta konkreetse indiviidi olemasolu). Kui läheneda küsimusele solipsistlikult, saab järeldada, et konkreetse indiviidi jaoks eksisteerib kindlalt vaid tema enda minapilt (antud kontekstis tema kolm erinevat kapitali). Konflikt tuleneb sellest, et indiviide pole mitte üks, vaid mitu, seega eksisteerib üheaegselt miljoneid indiviide, kes on teiste suhtes superioorsed (ning võimelised nendega manipuleerima). Cooley järgi on inimese minapilt „peegelmina“ tulemus, teisisõnu tekib minapilt järgmisest ahelreaktsioonist: keegi näeb mind, nähtu põhjal tekib „kellelgi“ suhtumine minusse, mina reageerin tema suhtumisele. Seega on minapilt mõjutatud kellegi teise suhtumisest minusse, mida mina saan mõjutada oma käitumise muutmisega või - mis veelgi olulisem – mida tema saab mõjutada oma suhtumisega minusse. Oleme jõudnud ühe tähtsa paradoksini – mina mõjutan teiste maailmapilti, kes mõjutavad minu maailmapilti. Seega on reaalsus mitmete individuaalsete reaalsuste summa, ent eksisteerivad ka nö. vahereaalsused, sillad erinevate maailmapiltide vahel, mis loovad paralleeldimensiooni inimeste omavahelistesse suhetesse. Seda võiks selgitada Platoni koopa näitel – eksisteerib algidee millestki, mis jätab koopaseinale varju. Selleks, et idee saaks koopaseinale varju jätta, on vaja valgust. See „valgus“ ongi latentne tegur, miski, mida üldiselt ei teadvustata, ent mis tegelikult moodustab tähtsa osa meie reaalsusest.
Goffmanni sotsiaalse dramaturgia teooria järgi ei eksisteerigi Mina, vaid teatud kogum sotsiaalseid rolle. Kõik on pelgalt teatrilava, kus inimesed kehastavad teatud rolle, eesmärgiga säilitada teiste indiviididega viisakas konsensus. Ka Mead uskus rollidesse, ent tema eristas Mina kahte erinevat poolsust: Self jaguneb aktiivseks I’ks, kes tegutseb ning täidab oma rolli, ning passiivseks Me’ks, arvamuste ja suhtumiste kogumiks. See illustreerib hästi paradoksi üksteist mõjutavatest reaalsustest – kui me kõik täidame rolle, et sobituda teistega, samas luues ühise reaalsuse, mis koosneb meie kõigi maailmapiltidest, siis kus ikkagi on see ühisosa, kust me teame, et me teame?
Sotsiaalse reaalsuse seob tervikuks kokku kultuuri funktsioon. Inimkond on alati endasse holistlikult suhtunud – alati on eksisteerinud usk kõrgemasse jõusse. Blaise Pascal on sõnanud Jumala eksistentsiaalseks tõestuseks, „Paradiisi müüt on on parim seletus inimese loomulikule nostalgiale“. Durkheimi järgi on religioon muutunud Jumala-põhisest inimesepõhiseks, ehk siis Jumal ongi tegelikult kollektiivne teadvus. Inimesed tunnetavad, et nende reaalsus on üksteisest sõltuv, ent kuna seda hoomata on raske, luuakse erinevad abstraktsioonid (Jumal, traditsioonid, tabud jne), et üksteist sihipäraselt ühendada. Teisisõnu puudub meie reaalsusel baas kui alusehitus, ent eksisteerib baas kui ühisosa – kultuur, püüd olla ühtsed.
Meie reaalsusetunnetus on kahtlemata diferentseeritud, igal meist on anda oma panus nii kollektiivsesse teadvusesse kui üldisesse reaalsuse mõistesse. Ühiskond, justnagu indiviidki, on liitsubstants mille erinevad komponendid on omavahel seoses ning mis mõjutavad tervikut.