Mõttetalgute essee

Mida mina saan teha Eesti heaks.

Pateetilis-patriootilise mõtiskelu asemel, mis sageli sellistele küsimustele vastates esile kerkib, kaotan ma küsimuse üldse ära. Teemaks on, mida saan mina teha Eesti heaks. Nimekiri, kui soovite.

Riik on rahvas. Riik ei ole mingisugune eraldiseisev struktuur või anaeroobne organism, kes seisab sõltumatuna oma rahvast. Iga kodaniku kõik teod mõjutavad kas otseselt või kaudselt riiki, kus ta elab, olgu need teod siis halvad või head. Alustuseks võikski igaüks proovida positiivseid tegusid. Harjutuseks. Millegipärast levib Eestis mitu huvitavat mentaliteeti, millest ükski pole oluliselt kasutoov. „Kas me sellist Eestit tahtsime“- pessimistid, kelle jaoks lõviosa Vabariigi otsustest ja valikutest, kordaminekutest ja tagasilöökidest on valed, tagurlikud ning kindlasti palju halvemad, kui need, mida pessimistid ise teeksid. Mitte et nad teeksid. Kosmopoliidid, kes vaatavad trikoloorile easyJeti illuminaatorist ülalt alla, teel mõnda Põhja-Aafrika kuurorti, põgenedes põhjamaise konnatiigi eest riiki, kus eesti keelt on kuulda rohkem, kui siinmail; 80ndate lõpu peale mõeldes õhkavad noorsandid, kes siis alles ise emaüsas, rääkimas Eesti romantilisest ja veretust vabadusest, üle-idealiseerides ajalugu sedavõrd, et ei suudagi ratsionaalsetes ning raske tööga saavutatud otsustes midagi tulemuslikku näha, needsamad, kes tulevikus jätavad ehk mõned tähtsad otsused kaalutlemata, kuna suus on maik „äravalitud“ rahvast, käputäiest, kes laulis suure Stalini pikali. Mentaliteedid, mis ei kohtle Eestit nagu riiki, vaid muinasjutumaailma, olenevalt suhtumisest kas negatiivset või positiivset. Riiklust ei tohiks kohelda hinnanguga. Keegi ei tohiks tervislikku patriotismi üleolevalt või isegi põlglikult suhtuda; teisalt ei tohiks keegi oma patriotismiga ka liialdada, teha sellest ülistuse objekti. Tähtis on saavutada arusaam, et Eesti on riik nagu iga teine, oma probleemide, aga ka lahendustega. Neid lahendusi, muideks, ei saavuta müstilised mehed suletud uste taga, Tarapita või lendav spagetikoletis. Neid saavutame mina ja sina. Kodanikud.

Mõned kodanikud on aga rohkem kodanikud kui teised. Need, kes koguvad allkirju, kui miski ei meeldi, käivad kõikidel valimistel, hääletustel ja paneeldiskussioonidel, räägivad häälekalt uue veetrassi ehitamise kasuks ning noomivad oma veebilogis paha (ent tundmatut) poliitikut, kes viimasel Riigikogu istungil oma otsust piisavalt ei põhjendanud. Neid inimesi on aga vähe. Enamik meist ei jaksa probleemide üle mõelda, lihtsam on kõiges parajasti võimul olevat valitsust süüdistada, järgmiste valimiste ajal uut valimata. „Mis vahet seal on, ega see minu üks hääl midagi ei muuda“. Kui neid mittemidagimuutvaid hääli koguneb paarsada tuhat, on ikka vahet küll. Mitte kellelgi, kes midagi muuta ei ürita, pole ka õigust häält tõsta. Me ei ela ideaalses riigis, seda kindlasti, ent meil on kõik demokraatliku ühiskonna võimalused riigi eluga kursis olla ja seda muuta – niikaua, kuni seda tehakse seaduse kohaselt, ei teki ka probleeme. Minu kohus ei ole mitte ainult valimas käia, vaid otsustada. Mis numbri ma joonele kirjutan – mis vahet sel on? Tähtis on osata oma otsust põhjendada. Liig paljud valivad ühe meelepärase poliitiku või erakonna, kelle poolt harjumuspäraselt hääletatakse. Palju tähtsam on enda jaoks valikud läbi mõelda, aru saada, millist ühiskonda soovitakse, millist majandussüsteemi, millist suunitlust. Kui kõik valiksid oma ühiskonnanägemuse kohaselt, ei tekiks ka opositsioonivälist valitsuse sarjamist. Mina olen tuline proportsionaalse tulumaksu toetaja. See on väga tähtis küsimus, kuna määrab suuresti minu poliitilise kallutatuse ning üleüldise ideaalühiskonna pildi. Oma valikud teen lähtuvalt sellest, mitte mõne kena poliitiku valimisloosungist. Ma tean, mida tahan, mitte keda tahan. Eestile tuleks vägagi kasuks selle teadvustamine ning üritamine luua mingisugused suunad, mitte posu erinevaid „lubadusi“ ning mõned säravamad tähed, kes üksteist mudalombis tambivad. Poliitika mõte on siiski vist ühiskonnale kasulik, mitte kahjulik olla.

Poliitika kõrval on vaat et tähtsamgi majandusküsimus, eriti praegu, kus majanduskriisi korrutatakse igal pool nagu mantrat. On küll kriis, ent kõikidel kriisidel on ühine tendents: üle minna. Millegipärast (tõenäoliselt tänu kiirele majanduskasvule eelnevail aastail) tehti inimestele šokiteraapiat juba siis, kui kriisi tegelikult ei olnud, majanduskasv pelgalt seiskus, ning seetõttu sattusid paljud paanikasse ning hakkasid käituma, justkui tegu oleks kriisiga. Analoogne juhtum pangaga - kui kuskil teatada, et pank läheb pankrotti, siis olenemata oma olukorrast ta lähebki, kuna inimesed tõttavad oma raha välja võtma.

Kriisiolukorras peaks inimesi rahustama ning üritama olukorda stabiliseerida, mitte külvata teadmatust ja paanikat. Paljud „kokkuhoiud“ tunduvad olevat pigem suhtekorralduslikel eesmärkidel, hoitakse kokku seal, kus tegelikult mõtet pole. Samuti tekib küsimus: kas meie kriis oleks nii mastaapne, kui meil oleks üks tugev tööstus, mitte palju pisikesi? Taasiseseisvumise algusest oli turism kõige kindlam sissetulekuallikas. Piirid läksid lahti ning kõigile oli huvitav vaadata pisikest riiki õdusa Vanalinnaga, mis just punase tähe alt vabanes. Kahjuks pole me ainuke selline riik ja Vanalinnu on ka mujal. Selgusetuks jääb, miks ei reklaamitud muid sihtkohti Eestis, selge on aga see, et turg kuivas lihtsalt kokku. Selles valdkonnas on nüüd ainult üks lahendus: kindla suunitluse väljamõtlemine. „Odav viin ja odavad naised“ ei ole kindel suunitlus, vaid antireklaam. „Welcome to Estonia“ on lihtsalt mage, see on silt, mis võiks rippuda saabuvate lendude juures, aga kõigepealt tuleb inimesed lennukile saada. Eesti võiks lüüa oma väiksusega – „Around Estonia in three days“ või visata nalja oma ennustamatu ilma üle („five seasons, one day“). Meil on nii palju fantastilisi külasid, kus memmed lüpsavad, sõba peas, lehmi, samal ajal iPodist Vikerraadiot kuulates ja hiljem veebis õunte pookimiseks nutikaid vihjeid otsimas. Eesti on progressi maa, mis jääb oma juurte juurde.

Seetõttu ongi veidi keeruline mõista, miks ei jääda Eesti juurde, kui progress on toimunud? Infotööstus on imeline, ta nõuab vaid inimressurssi ja müüb õhku. Õhku on piiramatult, nagu ka selle tarbijaid. Skype on maailmas Eesti tutvustamiseks teinud imelise töö, ent see on umbes 2% reklaamist, mis me oleksime võinud saada. Praegu peaks igal Skype’i kasutajal helesinise logoga seostuma Eesti trikoloor; ükskõik kus maailmas peaks kuulma vastuseks „I’m from Estonia“le „Estonia? That’s the Skype –country, right?“. Sellegipoolest tean ma vaid ühte välismaalast, kes teadis, et Skype loodi Eestis. Ta töötas nende heaks. Meil on uskumatu hulk noori andekaid tarkvarakirjutajaid; nende riiklik toetamine peaks olema prioriteet, tarkvaratööstusest oleks pidanud juba ammu saama Eesti Nokia. Meie andmebaasid, süsteemid, programmid – need on leidnud imetlust ka üle mere. Miks ei rõhutata seda siin? Pidevalt korrutatakse, kui tähtis on eksport. Tugeva tarkvaratööstuse puhul oleks tegemist rahvusvahelise trumbiga, Silicon Valley on nõrkadele, meil on Dolomite Valley. Peale selle, isegi kui tuleb veel suurem majanduskriis ja sellestki suurem, on kellelgi vaja programmi, millega seda analüüsida, tarkvara, millega seda ennustada, programme, millega raskel ajal meelt lahutada, ning mis peamine, Skype’i, et tuttavaga kiruda valitsust, kes kriisiolukorras midagi ette ei võta.

Eesti võib olla tuleviku riik, ent selleks peab ta vabanema mineviku mõjudest. Me ei saa oma vana mentaliteediga edasi minna ning kiruda allakäiku, nagu vigase ärimudeliga firma mis kokkukukkumise korral süüdistab tarbijat. Me läheme edasi konkreetse eesmärgiga, ja seekord võiks see eesmärk olla meile endile, mitte kellelegi teisele. Kõige suuremat julgust nõuab alati millegi poolt, mitte vastu olemine – seepärast, olgem iseenda poolt. Eriti augustis, Lilleküla staadionil. Ükskord me võidame niikuinii, eks?