Heade mõtete linn
Tartu linna kaart minu vannitoa uksel kujutab Ülikooli Peahoonet Eesti lipu lehvides, samas kui Raekoda on selline pisike ja täiesti lipuvaba... Tartu on Ülikoolilinn ning, tsiteerides Marju Lauristini, „Eesti akadeemiline pealinn“. Kõige tähtsam institutsioon on Ülikool, kõige tähtsam võimuorgan Tudeng.
Avaaktusel väitis linnpea Kruuse, et „Pirogovi plats on vabaduse sümbol“, kutsudes auditooriumis esile naerupahvakuid ja punastavaid nägusid. Ehk polnudki see aga nii naljakas väide? Soojal septembripärastlõunal istub Tartu kesklinnas terve tulevane akadeemiline eliit, tarbides vedelat teravilja ning arutledes pikalt „interdistsiplinaarse paradigma“ või „generatsioonidevahelise infoteabevälja üle“. Viibides pidevalt akadeemilises õhkkonnas, jääb paratamatult midagi külge.
Tartu täitub septembri lõpus kostümeeritud rebasehakatistega ning kogu linn elab kaasa. Igal teaduskonnal on omad traditsioonid – Lote (loodus-tehnoloogia) Must Reps; ajakirjanike ja suhtekorraldajate jalutuskäik Lauristini ja Vihalemma akna alla, et laulda seal Singer Vingeri „Massikommunikatsiooni“...Kindel on see, et kõik teed viivad Zavoodi, kus õhtuti võib asju arutada oma õppejõududegagi.
Mingi hetk peab aga koju ka jõudma, patriootlik tudeng elab ühikas. Päris ühikas. Ma pesitsen pool ajast Pepleris, mis on euroremonditud ühikas Vanemuise taga. Ülejäänud pool ajast olen ma Narva mnt 89, mida loetakse üheks Tartu sümboleist. Narva 89 on olelusvõitluse kõrgem pilotaaž – 200 inimese peale kaks pliiti, mille eest peab tippaegadel võitlema; võidujooks „kes laseb kõige rohkem WC-paberit tuuri“ pärast koristaja käiku (prill-laud peab loomulikult isiklikult olemas olema); viis korrust allpool asuv üks duširuum kogu maja peale. Narva 89 on parim ühikas Tartus, seal pole mitte asjad, vaid inimesed ning naela seina löömine pole keelatud. Meenub Tuule-Martin teiselt korruselt, kes lõhkus lihtsalt seina maha ning ehitas lae alla lavatsi. Juhtub.
Tartus on hea. Loengutevahelise akadeemilise pooltunni ajal jookseb mööda Vanemuist üles hulk tudengeid Lote ringi (loe: Vanemuise ringauditooriumisse), kus 500 inimest kuulavad koos TÜ Vello Kuldnat (õppejõud, kes loeb sotsioloogia ajalugu ning pistab siia-sinna malbet satiiri, mis siiski ei ületa legendaarset „demokraatia – see on vaid sõnakõlks!“- absoluuti).
Ja kui pelmeenidest/kiirnuudlitest/riisist saab kõrini, võtad sõbrad kokku, võitled oma pliidiraua eest ja kõrvetad kokku ühe korraliku õhtusöögi. Viimase taldrikutäie saab politoloog kolm tuba eemalt, kes tegi komandandi ees suitsukatet, kui sa kell kolm öösel külmkappi trepist üles tassida üritasid.
Teate küll, heade mõtete linn.
No comments:
Post a Comment