Sellest, kuidas Muki mu kolumni ära sõi
18. veebruar 2009. a.
Priit Pulleritsu loengus tähendab üheminutiline hilinemine sama, mis pooletunnine. Meedia regulatsioonis (ehk siis ajakirjanike juura, põhimõtteliselt) on vaja teada nii seadusi, koodekseid kui kaasusi. Põhjalikult. Nii zoosemiootikas kui suhtekorralduses on kohustusliku kirjanduse nimekiri pikk (ja need raamatud ei ole just meelelahutuseks mõeldud), Eesti meediasüsteemis on kõige väiksem kodutöö "paarkümmend lehekülge" pikk. Mulle hakkab tunduma, et kohustusliku 15 asemel 40 ainepunkti võtmine polnud see kõige parem idee. Meenub keskkooliaeg, kus paljud õpetajatele vastu plõksisid, väites, et "see pole mul ju ainuke aine" või et "aga eile pidin matemaatika kontrolltööks õppima".
Kedagi ei huvita.
Ülikoolis eriti mitte, sest iga õppejõu jaoks ongi tema aine ainuke; igaüks valib endale koormuse ja ained ise, igaüks peab õppeinfosüsteemist üles otsima kodused tööd ja tähtajad ja tingimused ja toimumiskohad ja ajad ja jumalteabmille. Töid ei esitata mitte "pange tunni lõpus laua peale"-vormis, mis tegelikult tähendab seda, et vähemalt kolmandik õpilasi vorbivad midagi põlve otsas tunni ajal valmis, vaid tähtaja vormis. Näiteks homme, 14:00. Ja 14:01 on postkast lukus, kedagi ei huvita Muri, kes su kausta ära räsis, maksmata internetiarve või südantlõhestav lugu tädi Maalist, keda sa üle tee aitasid, ja kuna ta kõnnib tõesti aeglaselt, siis hilinesid.
Mitte kedagi
Ei huvita.
Sotsioloogia alustes rääkisime täna haridusest ning ka hariduslikust ebavõrdusest. Otse loomulikult säras tahvlil kurikuulus eksamitulemuste pingerida (ning mainiti ära muidugi ka TIKi eelmise aasta auväärne esikoht), Strenze kõneles silmade välkudes eliitkoolidest ja proletariaadist ja juurdles erinevate tegurite üle, mis muudavad TOP5 koolid teistest paremaks.
Rääkida, et TIK-is tõesti antakse paremat haridust ja et sealt tõesti saab rohkem, kui Jõhvi kutsekoolist (mis oli see aasta pingereas viimane), tundub juba olevat excercise in futility. Seda teavad kõik. Küsimus polegi antavas hariduses, vanemate töökohtades või ujula maksumuses. Küsimus on harituses, ja seda annavad "need koolid" küllaga rohkem, kui madalamate tulemustega.
Haritus ei tähenda keeruka keemiavalemi peast teadmist; haritus ei tähenda tunnistust, et oled end läbi närinud James Joyce'ist (The Dubliners oleks vast selline standard, ent mõned staažikamad uhkedavad Ulysses'igagi); haritus ei tähenda võõrsõnastiku päheõppimist või kõikide maailma pealinnade tundmist. Haritus kumab inimesest läbi, seda on näha igas tema liigutuses ja kuulda igas tema sõnas. Seda on näha loengus, väga kergesti saab eristada tudengeid, kes kuulavad ja räägivad kaasa, ja neid, kes ei hooma absoluutselt ära, et poolteist tundi on võimalik NB! Isevalitud erialast tarkust kuulata, veel vähem seda mõista. Kui meedias ja kommunikatsioonis terve kursusetöö meediakanali analüüsi esitlus oli, oli selge, et mul on sügav TIKI-i põhi taga - PowerPointi esitlused on kõigil tikritel special skill, nad valmivad käigu pealt, perfektsetena ning ükskõik, kui palju slaidil olevast tekstist meile mõistetav on, rääkida võime sellest kasvõi kolm tundi. Hingest.
Loomulikult on "eliitkoolide" juures, ka meie kollases majas, paljutki, mida saaks parandada, paremini teha, muuta. Ent sealt saadav kaalub kahekordselt üles absoluutselt kõik, mille kallal vingutakse. Ja olgem nüüd ausad - et õpilastel oleks nii vabad käed kriitika esitamisel (mis sageli polegi nii konstruktiivne), ei näe teps mitte igas koolis. Meid harjutati juba väga varasest enda eest rääkima, enda eest seisma, pingutama, millegi poole püüdlema, midagi saavutama. Jah, tõsi, paljud just seda kritiseerivadki, tuues paralleele vanglate ja hullumajade ja pagan teab millega; ma ei saa nende seisukohast aru - on koole, mis seda ei taotle. On väga palju koole, mis ei pane oma õpilaste peale suuri lootusi. Kes ei soovi pingutada, võib minna kuhugi mujale ning olla seal õnnelik. TIK ei ole kohustuslik (nagu me teame, Gümnaasium On Vabatahtlik). Ning mis peamine - ükskõik, kui palju te praegu ei vinguks suure koormuse ja kurja õpetaja ja külmade koridoride ja "süsteemi puudulikkuse" üle (mis sellel süsteemil siis ikka nii väga viga on, seda pole keegi suutnud välja mõelda), viis aastat hiljem olete te rohkem kui õnnelikud, et justnimelt TIKI vilistlased olete, viisteist aastat hiljem olete rohkem kui õnnelikud, et teie lapsed TIK-is käivad.
Nii et, järgmine kord, kui üritate välja mõelda viiskümmend erinevat vabandust tegematajätmiste õigustamiseks, ärge. Tunnistage puudujääki, mõistke, et midagi jäi tegemata, tehke see uuesti. Meil kõigil juhtub, aga ei maksa kumbagi osapoolt alandada mõttetute fraasidega. Tundke rõõmu, et teile on antud võimalus olla üle keskmise, pingutada rohkem, ent seetõttu ka eksida rängemini. Tuletage meelde vanameister Al Pope'i sõnu eksimise kohta ja ärge eeldage, et teie kala rännak kraanikaussi on piisav põhjus essee mittekirjutamiseks.
Only the mediocre are always at their best, esiteks, ja teiseks,
Kedagi ei huvita.
18. veebruar 2009. a.
Priit Pulleritsu loengus tähendab üheminutiline hilinemine sama, mis pooletunnine. Meedia regulatsioonis (ehk siis ajakirjanike juura, põhimõtteliselt) on vaja teada nii seadusi, koodekseid kui kaasusi. Põhjalikult. Nii zoosemiootikas kui suhtekorralduses on kohustusliku kirjanduse nimekiri pikk (ja need raamatud ei ole just meelelahutuseks mõeldud), Eesti meediasüsteemis on kõige väiksem kodutöö "paarkümmend lehekülge" pikk. Mulle hakkab tunduma, et kohustusliku 15 asemel 40 ainepunkti võtmine polnud see kõige parem idee. Meenub keskkooliaeg, kus paljud õpetajatele vastu plõksisid, väites, et "see pole mul ju ainuke aine" või et "aga eile pidin matemaatika kontrolltööks õppima".
Kedagi ei huvita.
Ülikoolis eriti mitte, sest iga õppejõu jaoks ongi tema aine ainuke; igaüks valib endale koormuse ja ained ise, igaüks peab õppeinfosüsteemist üles otsima kodused tööd ja tähtajad ja tingimused ja toimumiskohad ja ajad ja jumalteabmille. Töid ei esitata mitte "pange tunni lõpus laua peale"-vormis, mis tegelikult tähendab seda, et vähemalt kolmandik õpilasi vorbivad midagi põlve otsas tunni ajal valmis, vaid tähtaja vormis. Näiteks homme, 14:00. Ja 14:01 on postkast lukus, kedagi ei huvita Muri, kes su kausta ära räsis, maksmata internetiarve või südantlõhestav lugu tädi Maalist, keda sa üle tee aitasid, ja kuna ta kõnnib tõesti aeglaselt, siis hilinesid.
Mitte kedagi
Ei huvita.
Sotsioloogia alustes rääkisime täna haridusest ning ka hariduslikust ebavõrdusest. Otse loomulikult säras tahvlil kurikuulus eksamitulemuste pingerida (ning mainiti ära muidugi ka TIKi eelmise aasta auväärne esikoht), Strenze kõneles silmade välkudes eliitkoolidest ja proletariaadist ja juurdles erinevate tegurite üle, mis muudavad TOP5 koolid teistest paremaks.
Rääkida, et TIK-is tõesti antakse paremat haridust ja et sealt tõesti saab rohkem, kui Jõhvi kutsekoolist (mis oli see aasta pingereas viimane), tundub juba olevat excercise in futility. Seda teavad kõik. Küsimus polegi antavas hariduses, vanemate töökohtades või ujula maksumuses. Küsimus on harituses, ja seda annavad "need koolid" küllaga rohkem, kui madalamate tulemustega.
Haritus ei tähenda keeruka keemiavalemi peast teadmist; haritus ei tähenda tunnistust, et oled end läbi närinud James Joyce'ist (The Dubliners oleks vast selline standard, ent mõned staažikamad uhkedavad Ulysses'igagi); haritus ei tähenda võõrsõnastiku päheõppimist või kõikide maailma pealinnade tundmist. Haritus kumab inimesest läbi, seda on näha igas tema liigutuses ja kuulda igas tema sõnas. Seda on näha loengus, väga kergesti saab eristada tudengeid, kes kuulavad ja räägivad kaasa, ja neid, kes ei hooma absoluutselt ära, et poolteist tundi on võimalik NB! Isevalitud erialast tarkust kuulata, veel vähem seda mõista. Kui meedias ja kommunikatsioonis terve kursusetöö meediakanali analüüsi esitlus oli, oli selge, et mul on sügav TIKI-i põhi taga - PowerPointi esitlused on kõigil tikritel special skill, nad valmivad käigu pealt, perfektsetena ning ükskõik, kui palju slaidil olevast tekstist meile mõistetav on, rääkida võime sellest kasvõi kolm tundi. Hingest.
Loomulikult on "eliitkoolide" juures, ka meie kollases majas, paljutki, mida saaks parandada, paremini teha, muuta. Ent sealt saadav kaalub kahekordselt üles absoluutselt kõik, mille kallal vingutakse. Ja olgem nüüd ausad - et õpilastel oleks nii vabad käed kriitika esitamisel (mis sageli polegi nii konstruktiivne), ei näe teps mitte igas koolis. Meid harjutati juba väga varasest enda eest rääkima, enda eest seisma, pingutama, millegi poole püüdlema, midagi saavutama. Jah, tõsi, paljud just seda kritiseerivadki, tuues paralleele vanglate ja hullumajade ja pagan teab millega; ma ei saa nende seisukohast aru - on koole, mis seda ei taotle. On väga palju koole, mis ei pane oma õpilaste peale suuri lootusi. Kes ei soovi pingutada, võib minna kuhugi mujale ning olla seal õnnelik. TIK ei ole kohustuslik (nagu me teame, Gümnaasium On Vabatahtlik). Ning mis peamine - ükskõik, kui palju te praegu ei vinguks suure koormuse ja kurja õpetaja ja külmade koridoride ja "süsteemi puudulikkuse" üle (mis sellel süsteemil siis ikka nii väga viga on, seda pole keegi suutnud välja mõelda), viis aastat hiljem olete te rohkem kui õnnelikud, et justnimelt TIKI vilistlased olete, viisteist aastat hiljem olete rohkem kui õnnelikud, et teie lapsed TIK-is käivad.
Nii et, järgmine kord, kui üritate välja mõelda viiskümmend erinevat vabandust tegematajätmiste õigustamiseks, ärge. Tunnistage puudujääki, mõistke, et midagi jäi tegemata, tehke see uuesti. Meil kõigil juhtub, aga ei maksa kumbagi osapoolt alandada mõttetute fraasidega. Tundke rõõmu, et teile on antud võimalus olla üle keskmise, pingutada rohkem, ent seetõttu ka eksida rängemini. Tuletage meelde vanameister Al Pope'i sõnu eksimise kohta ja ärge eeldage, et teie kala rännak kraanikaussi on piisav põhjus essee mittekirjutamiseks.
Only the mediocre are always at their best, esiteks, ja teiseks,
Kedagi ei huvita.
No comments:
Post a Comment